Kodune veekasutus

Ligikaudu 71% Maa pinnast on kaetud veega, kuid sellest vähem, kui ainult 1 % on kõlbulik joogiveeks, toiduvalmistamiseks, pesemiseks või põllukultuuride kasvatamiseks. Samal ajal kasvab vee tarbimine kiiremini kui rahvastik. Veeprobleemide lahenduseks oleks vee säästmine, mis üheltpoolt tähendab selle kokkuhoidu ja korduvkasutust, teiselt aga abinõusid vee reostumise vastu.

Ka Eestis, kus tavaliselt on veega hästi, hoiatati sel kuival ja kuumal juunil vee liigkasutamise eest. Eesti Vee-ettevõtete Liidu 21. juuni pressiteates on kirjas „… Eestis on täna piirkondi, kus veevarustus on ülekoormuse tõttu korduvalt katkenud, sest vett kasutatakse rohkem, kui puurkaevud ja veetöötlusseadmed toota jõuavad…“. See pressiteade peaks muutma ka meid valvsaks, et ka siin kaugel põhjamaal ei ole veevarud otsatud ja kliimasoojenemine toob meile kaasa veelgi enam veega seotud probleeme.

Palju me siis kodus vett kasutame?

Keskkonnaagentuuris valminud 2019. aasta veekasutuse koondaruande järgi (viimane hetkel kättesaadav) tarbiti Eestis sel aastal olmevett 42 miljonit kuupmeetrit. Seega kulutas üks elanik olmevett 87 liitrit ööpäevas ehk ca 2,6 m³ kuus. Keskmise Eesti elaniku veetarbimine oli ligi 60% väiksem keskmise Euroopa Liidu elaniku omast, kes kulutavad olmevajaduste rahuldamiseks umbes 6,54 m³ vett kuus. Olmeveena käsitletakse joogiks, toidutegemiseks ning teisteks olmevajadusteks kasutatavat vett.

Minu kodu kuu keskmine veekasutus on 8,494 m³, mis teeb 4,25 m³ inimese kohta.

Kuid miks me kodus nii palju vett kasutame?

Kui ma vaatan enda kodus veekasutuse statistikat, eristub selgelt korterisse kolimise periood ja koroona kevad, kui olin pea 3 kuud kodus (märts-aprill-pool maid). Pärast kontoris tööl käima hakkamist ja spordiklubi avamist kulub ka kodus palju vähem vett.

Enamus veest kulutame enda pesemiseks ja toiduvalmistamiseks, kuid toiduvalmistamine on sellest kaduvväike osa. Siinkohal tasub mainida, et sageli on nõude masinaga pesemine veesäästlikum, kui käsitsi pesemine. Seda tõestab ka minu uue versus endise kodu veekasutus. Uues kodus kasutame keskmiselt 8,494 m³ vett vanas kodus oli see 9,652 m³. Muutunud on vaid see, et uues kodus on nõudepesumasin ja vannitoas on kvaliteetsemad segistid.

Ligi 75 protsenti majapidamises tarbitavast veest kasutatakse just vannitubades.

Nipid veekulu vähendamiseks vannitoas:

• Nagu iga kulu vähendamisega, ei saa seda vähendada enne, kui sa ei tea, kuhu see sul kulub ehk tasub teha veeaudit. Selleks jälgi enda keskmist veekulu arvetelt, et selgitada välja anomaaliaid. Väga hea tööriist veekulu jagunemise määramiseks on Smart Livingu projekti raames valminud Koduse energiakasutuse hindamise veebilahendus (https://www.livingsmart.io/), mille abil saad teada, kus kulub sinu kodus enim vett ja palju sa säästaksid, kui sul oleks veesäästlikud segistid.  

Pilt: Väljavõte Smart Living veebilahenduse veekasutuse tulemustest.

• Duši eelistamine vannis käimise asemel. Keskmine vanniskäik võtab ligi 200 l vett, 8-minutiline dušš veesäästliku dušiotsiku puhul aga 70 liitrit. Seega piisaks vannis käimisel kuluvast veest koguni kolme duši jaoks.

• Piira duši all olemise aega. Lühendades duši all käiku 1-2 minuti võrra, võid säästa vett kuni 12 liitrit päevas. Dušš võiks kesta alla 5 minuti. Pannes mängima vana või uus lemmiklugu, mis on duši all käimiseks paraja pikkusega, aitab meeles pidada, et peab duši alt väljuma, mitte seal mõnulema.

• Samuti ei pea duši all tingimata käima iga päev või 2 korda päevas. Tänapäevane elustiil ei nõua enam igaõhtust mustuse maha pesemist. Igapäevane pesemine on pigem kultuuri kui hügieeni küsimus. Pidev sooja vee ja seebiga pesemine kuivatab nahka ja juukseid. Harjuta nahka vähema pesemisega ja nii hakkab nahk peagi ka vähem rasu eritama.

• Vee säästmiseks on parim kasutada neutraalse pH-tasemega seepi, mitte vedelseepi või dušigeeli. Vedelad pesuvahendid vajavad tüüpiliselt rohkem vett maha loputamiseks.

• Kõik teame ka soovitust: keerata kraan kinni hammaste harjamise, seebitamise, pea pesemise või habemeajamise ajal. Kraanide kasutamise järel sulge need hoolikalt ning ühtlaselt, et vältida asjatut veekulu. Sellega võid säästa ligi 40 liitrit vett päevas.

• Veesäästlike dušisegistite veekulu on keskmiselt kaks kuni kolm korda väiksem kui tavalistel segistitel. Eelistada võiks just aeraatoriga segisteid, sest need segavad veevoolu õhuga ja seega ei tundu veevool harjumatult nõrk. Kokkuhoid võib olenevalt dušisegistist olla kuni 100 liitrit vett minutis

Ent kuidas teha kindlaks, kas dušiotsiku vahetamiseks on põhjust? Selleks tee läbi järgmine praktiline katse: mõõda ämbrisse 4 l vee joon, aseta ämber dušiotsiku alla, keera vesi lahti normaalse tugevusega, mõõda aega palju kulub selle koguse täitumiseks. Kui 4l täitub kiiremini kui 20 sekundiga, võiksid mõelda dušisegisti vahetamise peale.

• Võrreldes kahe käepidemega kraanidega, aitavad kangsegistid vett säästa 40%.

• Tualettpotti valides tuleks kindlasti eelistada kahe kambriga potte, mille puhul saab reguleerida palju vett korraga kasutada. Ei ole mõtet iga nupule vajutusega tervet ämbritäit vett raisata. Umbes ühe kolmandiku kodumajapidamises kasutatavast veest lastakse sõna otseses mõttes tualettpotist alla.

• Vanemate tualettpottide veekulu saab vähendada kuni kolmandiku võrra, kui asetada veepaaki näiteks veega täidetud pudel. See vähendab kambri veemahtu, mis tähendab, et iga loputusega kasutate automaatselt vähem vett.

• Vett säästab ka see, kui tualetis pärast urineerimist vee laskmise asemel sulgeda ainult prill-laua kaas. Inglise keeles on selle kohta spetsiaalne ütlemine “If it’s yellow, let it mellow.” 

• Väldi harjumust visata ka köögipaber ning pabertaskurätikud WC-sse. Nii pead vähem vett peale tõmbama.

• Võimaluse ja vajaduse korral kaalu vanade segistite ja tualettpottide asendamist uute ja säästlikemaga. Ka uued pesumasinad kasutavad vanematest tunduvalt vähem vett ja elektrienergiat.  Ostes uut kodumasinat, vali ökonoomsem, näiteks kasutavad eestlaetavad pesumasinad vähem vett kui pealtlaetavad pesumasinad.

• Pane pesumasin käima alles siis, kui see on tervenisti täidetud. Võimalusel kasuta lühemaid pesutsükleid ja jahedamat vett - tänapäeva pesuvahendid pesevad ka jahedama veega pesu korralikult puhtaks. Nii säästad lisaks veele ka energiat.

• Kontrolli regulaarselt ega kodumasinad ei leki ning likvideeri lekked esimesel võimalusel. Esmapilgul märkamatuks jäävaid veelekkeid saab tuvastada veearvesti näitu uurides, sest just seal peegeldub esimesena harjumuspärasest suurem vee tarbimine.

• Paranda tilkuvad kraanid, mille kaudu võib nädalas, sõltuvalt tilkumiskiirusest kasutult kanalisatsiooni voolata 300 kuni mitu tuhat liitrit vett. Paranda kiiresti lekkiv tualettpoti loputuskast. Lekkiv loputuskast kulutab ca 55 pange vett, lausa jooksev aga 550 pange vett  ööpäevas.

 

Dušši eelistamine vannile, säästlik dušisegisti ja lühem pesuaeg võib keskmisele 4-liikmelisele perele aastas säästa kuni 10 kuupmeetrit vett ja kuni 350 kWh veesoojendamiseks kuluvat energiat. Rahalises väärtuses võib see aastas tähendada kuni 75 eurot. Et tulemust saavutada, tuleb aga alustada õigest kohast - tegelike veekulude ja nende põhjuste väljaselgitamisest. Lihtne võimalus selleks on Smart Livingu projekti veebirakendus ja Excel igakuiste veekulude jälgimiseks.

100+ veesäästu nipi vaatamiseks mine lingile https://wateruseitwisely.com/100-ways-to-conserve-water/

Vaata minutifilmi veetarbest:

 

Viited:

https://www.keskkonnaagentuur.ee/et/veekasutuseaastaaruanded

https://keskkonnatehnika.ee/veetarbimine-eestis-2019-aastal/

https://tartuvesi.ee/veevarustuse-ja-heitvee-arajuhtimise-hinnakiri-1102014

https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=Water_statistics

http://evel.ee/evel-joogivee-kasutamine-kastmisveena-ohustab-veevarusid/

Keskkonnakuu

Maikuu on Eesti Rahvusringhäälingus traditsiooniliselt keskkonnakuu. Sel kevadel keskendutakse toidule ja selle väärtustamisele. Toidu raiskamine on ülemaailmne probleem, mis iseloomustab ka Eestit. Kõige rohkem läheb seejuures toitu raisku kodudes. ERR-i Novaatori portaalis on aga avatud spetsiaalselt keskkonnakuule pühendatud leht: https://novaator.err.ee/k/keskkonnakuu.

https://www.google.com/search?q=keskkonnakuu&source=lnms&tbm=isch&sa=X&ved=2ahUKEwiGw__m9ubwAhVTm4sKHUqZAhAQ_AUoAXoECAEQAw&biw=1920&bih=937#imgrc=1eh_4SqnFQaUqM

Vaatame meie siinkohal ETV2 ja MTÜ Mondo koostöös valminud lühilugude sarja Homo sapiens-ile omasest käitumisest ja kohanemisest keskkonnaalaste väljakutsetega.

Lennukiga lendamine

Linnud lendavad lõunamaale talvituma, kalad ujuvad lõunamaale kudema, aga inimesed lendavad lõunamaale suvitama. Paljud peavad lennukiga sõitma ka tööga seoses, kuid koroonaajal väljakujunenud Zoomi ja Teamsi koosolekud ja koosolemised kindlasti muudavad seda harjumust. Nüüd on kõigil inimestel palju lihtsam aru saada, et kahetunniseks koosolekuks ei pea lendama teise Euroopa otsa. Koroonaaja uued interaktiivsed veebilahendused aitavad tulevikus kindlasti kokku hoida töörände lennukilomeetreid.

Helesinine vesi ja soe Aasia kliima – kuidas küll võõrduda sellest. Eestimaal on külmad suved ja trööstitu pime talveperiood, mis kulutab ära viimsegi energiavaru igas eestlases. See tekitab masendust ja soovi minna kuhugi, kus paistab päike. Ilmselt ei ole enamus meist 2019. aastal alanud koroonaajast alates kuskil reisinud ja oleme endiselt elus ning enamjaolt ka terved. Sel perioodil said suure populaarsuse osaks RMK matkarajad ja matkad metsas. Pärast esimese reisikire kustutamist soovitan kõigil mõelda puhkusevõimalustele Eestis ja lähipiirkonnas. Suvel on Pärnus või Hiiumaal sama mõnus puhata kui Vahemere ääres ja sidruni gelato asemel saab süüa mustika-kama magustoitu. Talvel tasub võimaluse korral iga päikeselise ilmaga viibida õues. Muidugi on olemas ka moodsad valgusravikabiinid ja päevavalgusteraapia lambid, millega saab iga põhjamaalane enda D-vitamiini vaegust leevendada kodus või spaas.

Leia rõõmu enda ümber ja sisusta puhkus seiklustega kodumaal!

Video I osa Ränded https://jupiter.err.ee/1608205156/homo-sapiens

Muutused ühiskonnas – demokraatia

Keskkonnaprobleemid ja lahendused läbi poliitika – see on väga keeruline teema, millele mõelda. Ilmselt saavad kõik aru, et ainult isiklikest pingutustest on vähe, kui riigi- või kohalik poliitika seda ei toeta. (https://www.theguardian.com/commentisfree/2021/may/24/climate-change-crisis-culture-politics-technology?fbclid=IwAR2Ye825eCtybhm2wrEMR1JjmhEHLyen3n6zPozKi8abBZfecce65KFyNn4)  

Euroopas muutuvad üha populaarsemaks roheliste erakonnad. Ilmselt tuleb ka uus Saksamaa kantsler roheliste parteist. Kahjuks pole Eestimaa Roheliste erakonda veel edu saatnud. Ka ise ei tõtta ma rohelist erakonda valima, sest olen kuulnud nende valimislubadustest küll ilusat juttu jätkusuutlikkumast tulevikust, kuid arusaamatuks on jäänud, kust tuleb raha arstidele ja õpetajatele palga maksmiseks. Ilmselt sisuline puudujääk ongi see, miks Eestis puudub tugev roheline erakond. Huvi ühiskonnas ja noorte hulgas, kes saavad 16ndast eluaastast kohalikel valimistel valida, on olemas küll. Ühiskonnast peegelduv soov ja surve rohelisema ning jätkusuutlikuma tuleviku poole annaks ka poliitikutele uue võimaluse läheneda enda valijatele ja teha midagi head, mis päriselt loeb.

Minge valima ja valige erakond, mis sobib kõige paremini Teie vaadetega!

Video II osa Karjaline eluviis https://jupiter.err.ee/1608205129/homo-sapiens

Toidu raiskamine

Sel korral on ERR keskkonnakuu pühendatud toidu raiskamisele ja toidu hoidmisele. Sellekohast infot ja saateid leiate hulgaliselt lingilt: https://novaator.err.ee/k/keskkonnakuu.

Näiteks, kas teadsid, et keskmine eestlane kulutab umbes 20% oma sissetulekust toidule, kuid enam kui kolmandik sellest läheb prügikasti. 2015. aasta SEI uuringu andmetel oli kogu Eestis ära visatava toidu väärtuseks aastas suisa 63 miljonit eurot. See on hoomamatu summa, mis lihtsalt iga aasta prügikasti visatakse. Uuenenud uuringu andmed on kohe-kohe välja tulemas, aga võib arvata, et see number on veelgi tõusnud. Ühest küljest kulutame toidu tootmiseks tohutult ressursse ja teisalt raiskame toitu ära visates oma raha. Saaksime vist paremini?

Toidu raiskamise vastu aitab ilmselt kõige paremini planeerimine nagu ka kõige muu kokku hoidmise puhul. Tee nädalamenüü ja poenimekiri!

Isiklikult soovitan õhtul poes käies osta tooteid, mis on allahinnatud, kuna Täna on viimane kõlblik kuni kuupäev. Kui mina ja sina neid tooteid ei osta, siis lõpetavad need sageli toidupoe taga prügikastis. Seda juttu räägin ma endale tihti ka õhtuti saiakeste leti juures, kui need on 50% allahinnatud (kehale täiesti mittevajalik toidugrupp, aga ometi nii maitsev järgmise päeva hommikul kohvi kõrval). Allahinnatud lihatooteid annab jäätada, kui neid ei jõua enam täna küpsetada. Piimatoodete puhul pean säilivuskuupäevast olulisemaks enda lõhna- ja maitsemeelt ja järgmisel päeval võib süüa rohkem seda tootegruppi ja muud vähem. Samuti saab natuke „vana“ piimatoodet kasutada edukalt küpsetistes ja kastmetes. Poeletil olev küpsetatud kook, mis on tänase kuupäevaga, on homme veel täpselt sama hea.

Osta poest ainult nii palju toitu, kui vaja ja võimalusel vali tänase kuupäevaga toode, tihti on see ka palju odavam.

Video III osa Toidutagavara https://jupiter.err.ee/1608205135/homo-sapiens

Taastuvelekter kodus

Taastuvenergiast on juba Arukas Elamine blogis olnud palju juttu. Soovin teid kõiki suunata vähema ja taastuva energia tarbimise poole. Samuti kulub energiat nii seadmete tootmiseks kui ka nende käitlemiseks. Kodus tasub jälgida enda seadmete elektrienergia tarbimist. Selle kohta saate infot postitusest https://treasmartliving.blogspot.com/2020/10/tootuba-kodumasinate-ja-valgustite.html ja otsige sealt üles Marteni ettekanne.

Samuti on peaaegu valmis meie Smart Living projekti raames valmiv koduse energiakasutamise hindamise veebilahendus, mis juunis peaks olema kättesaadav juba ka eesti keeles. Sinna sisse logides ja enda kodus leiduvate seadmete infot sisestades saad teada, millised on suurimad elektri tarbijad sinu kodus. Portaal jagab sulle ka nippe kuidas neid koduseadmeid energiatõhusamalt kasutada. Soovitan kõigil seda proovida: https://www.livingsmart.io/ (praegu olemas inglise keeles).

Eelmisel nädalavahetusel avastasin ka ennast kohutavast elektrienergia ületarbimislõksust. Käisin elutuppa laelampe ostmas, 2 lampi kuhu läheb kokku 6 pirni. Koju jõudes hakkasin kokku lugema valgusallikaid enda kodus. Minu korteris on 3 tuba ja siin elab 2 inimest, pirne lampides on meil nüüd kokku 20 + üks luminofoorlamp kirjutuslaual + köögikappidealune valgustus + köögikubu valgus + vannitoas peegelkapi lamp + külmkapp ja ahi. See on hirmuäratav kogus elektrienergiat tarbivaid valgusallikaid kahe inimese kohta. Need kõik on LED valguallikad ja ei põle meil koguaeg, kuid igas nurgas on loodud võimalus tarbida mugavalt valgust, mis ilmselgelt ka suurendab tarbimist.

Taastuvelektri ostmise osas olen tihti inimestelt kuulnud vastuväiteid nagu: pistikust tuleb ju nagunii põlevkivi elekter, taastuvelekter eksisteerib ainult Excelis, ma juba maksan taastuvenergiatasu, milleks mulle veel taastuvelektri ost. Siin olen mina arvamusel, et turumajandus toimib nii, et ilma nõudluseta ei teki ka pakkumist. Olgugi see taastuvelekter Excelis, kuid kui on rohkem soovijaid siis peavad need kWh kuskilt tulema ja on lootust, et sellevõrra toodetakse vähem elektrit põlevkivist. Minu kortermajal on katusel päikesepark ja ostan Imatra sertifikaadiga 100% taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiat. Tean, et Tartus tuleb osa elektrist hakkepuidul töötavast Fortumi koostootmisjaamast ja loodan, et minu kodu on ka päriselt varustatud ainult taastuvelektriga. Kuid siiski jälgin, et ei süüta enda kõiki 26 valgusallikat korraga ja kustutan toast lahkudes alati tule.

Video IV osa Energiavajadus https://jupiter.err.ee/1608205147/homo-sapiens

Ületarbimine

Tarbimise puhul tasub meeles pidada, et iga gramm toodet muutub ühel päeval grammiks jäätmeks, ükskõik kui hästi me seda hoiame, parandame ja mitu korda taaskasutame. Seega tasub väga läbi mõelda, mis on need asjad mida me soovime enda ümber koguda ja mida meil vaja on. Poes tasub alati enne asja ostmist mõelda, kas ma tegelikult ka ilma selleta hakkama ei saa. Kahjuks enamus meist, tänapäeva läänemaailma inimestena, seisab seal riiuli ees ja mõtleb, et ma ei saa ilma selleta hakkama, sest see asi teeb minu elu mugavaks/lihtsamaks ja ma tahan, et mu elu oleks mugav. Kui sul on kodus tolmuimeja olemas, siis on kindlasti vaja juurde robottolmuimejat, mis pühib ise põrandad nii, et mulle jääb ainult nupu vajutamise vaev ja ülejäänud aja ööpäevas veedab robottolmuimeja laadija küljes, mis on ööpäevaringselt vooluvõrku ühendatud.

Paljudel inimestel, eriti naistel, on „probleem“ ka riiete tarbimisega. Ei saa salata, et isegi olen selles osas tugevalt puudutada saanud. Kaks korda aastas kui sorteerin välja suve või talve riideid tabab mind paanika: miks mul üldse peab olema nii palju riideid. Kuid siiski ei möödu kuud, kui eelarve Excelis ei ole midagi kirjas „kulud riietele“ lahtris. Facebooki #Kogumispäeviku grupist leidsin viite Fashion Footprint Calculatorile (https://www.thredup.com/fashionfootprint?fbclid=IwAR0LcVFDtvvrodWyNwfHAGPhGfXCvXLjEWGtjkBuMps1nP8d8pPR_Lw-ZS0), mida soovitan katsetada. Selle järgi ei olegi minu olukord veel kõige hullem. Samas grupis kohtasin enda jaoks ka uut mõistet Kapselgarderoob (https://tarbija.ohtuleht.ee/900987/elu-piiratud-arvu-riietega-kuidas-luua-kapselgarderoob). See peaks siis tähendama seda, et kõik garderoobis olevad riided sobivad omavahel kokku ja on multifunktsionaalsed ning mis kõige tähtsam: neid on vähe. Kuid esimene takistus kapselgarderoobi poole on minu peas mõte: „Eiiii, hull oled peast või, ma kandsin seda juba eile“. Samuti mõte sellest, kuidas ma loobun enda roosast plisseerseelikust, mida pole juba aastaid kandnud, kuid ta on ju nii ilus ja mõnel soojal suveõhtul oleks temaga väga ilus Raekojaplatsil kohvikus olla ja sealt edasi sarnane jutt iga garderoobis seisma jäänud riideeseme kohta.

Parim soovitus lisaks lihtsalt mitte tarbimisele, on osta vajalik kaup taaskasutusest. Korralike riideid ja kodukaupa on võimalik edukalt soetada ka taaskasutuspoodidest, mida leidub igas väikemaski linnas.

Video V osa Korilustung https://jupiter.err.ee/1608205150/homo-sapiens

Digitaalne prügi ja süsiniku jalajälg

Seda on meil kõige raskem tunnetada. Seda me ei tunneta nagu kapitäit riideid, 26 lambipirni, hallitama läinud tomatit või lennuki õhkutõusmise kiirendust.

Näiteks isegi nii süütuna tunduva liigutuse kui ühe Google`i otsingu süsiniku jalajälg on samas suurusjärgus kannutäie vee keetmise või 16 meetri autoga sõitmisega. See ei tundugi nii hirmus, kuid kui mõelda, mitu korda päevas me otsingumootoreid kasutame, siis kokku kõigi inimeste peale on seda ikka väga palju.

Ühe e-kirja saatmine toodab süsinikku neli grammi, kui kirjal on küljes pilt, kasvab süsiniku kogus juba 50 grammini. 65 e-kirja saatmine on süsiniku tootmise poolest võrdne ühe kilomeetri autoga sõitmisega. Ühe aasta jooksul terves maailmas aset leidev e-kirjavahetus toodab sama palju süsinikku, kui teedel sõidaks lisaks olemasolevatele veel seitse miljonit autot.

Netflixi ja YouTube pideva kasutamise peamine probleem on suured andmemahud. 80% kogu andmemahust, mis veebis liigub, on videod ja neist omakorda 60% sellised, mida ei laeta endale alla, vaid vaadatakse üle veebi Netflixist, YouTubeist või Jupiterist. Sedasorti tegevus tootis 2018. aastal 300 miljonit tonni CO₂, näiteks sama palju kui toodab terve Hispaania.

Majandusteadmiste levitamisega tegeleva portaali Core Project poolt kokku pandud Selfie Indeks mõõdab endast sotsiaalmeediasse ülesriputatud piltide keskkonnajalajälge. Selle indeksi põhjal on ca kümne selfie CO₂ emissioon umbes sama suur, kui ühe kilomeetri autoga sõitmise korral. Kuigi see ei tundu suure reostamisena, tasub meeles pidada, et ühes päevas käib näiteks läbi Instagrami 350 miljonit ja läbi Facebooki 80 miljonit pilti. Selliste hiiglaste nagu Facebook, Apple ja Google andmekeskuste ülevalhoidmiseks kulub tohutus koguses energiat. (https://digitark.ee/kui-palju-reostab-keskkonda-uks-netiotsing/)

Saada e-kirjaga vähem faile nii tööl kui ka eraelus. Nunnude kassipiltide saatmine sõpradele võiks jääda minevikku.

Video VI osa Homo digitalis

https://jupiter.err.ee/1608205153/homo-sapiens

Puude istutamine

 

Kui mets maha raiutakse, ei tähenda see, et metsa enam ei ole. Raielangil algab uus eluring. Inimese kaasabil ehk metsa majandades kulgeb see kiiremini, ainult looduse loomingu puhul aeglasemalt. Isegi, kui keegi ei istuta metsa, hakkavad puud seal ise kasvama, sest Eesti asub metsavööndis ja teisiti pole see lihtsalt looduslikult võimalik. Ainuke olukord, kui raiet võib nimetada metsa hävitamiseks, on raadamine. Sel juhul juuritakse välja ka kännud ning maa kasutusotstarvet muudetakse - sinna ehitatakse tee, hooned või rajatakse kaevandus.

Looduslikule uuenemisele jäetud metsade puhul tuleb suuremale jaole kasvukohtadest kõigepealt lehtpuuvõsa, hiljem saavutavad ülemvõimu okaspuud, mis kasvavad suureks metsaks. On ka erandeid, näiteks märjast lodust saab sanglepik, kuival nõmmel on aga nõus kasvama vaid männid.

Kõige kiirem ja kindlam, aga ka kõige kallim võimalus saada uus metsapõlv kasvama, on istutamine. Eelkõige tehakse seda viljakates kasvukohatüüpides, sest looduse enda kätetööle lootma jäädes kattub lank metsamajandamise mõttes väheväärtuslike lehtpuudega, nt toomingas, sarapuu või hall-lepp.

Lisaks puudele elavad metsas paljud teised taimed, loomad ja seened. Mõned neist armastavad vanemat, mõned nooremat metsa. Metsmaasikad armastavad just lageraielanke. Iga aasta, kui käin metsa istutamas, saan teada uue koha, kust saan järgmisel 2-3 suvel metsmaasikaid korjata.

Kasvades seovad puud atmosfääris suure hulga süsinikku ja lukustavad selle endas. Puu kõdunedes pääseb süsinik atmosfääri tagasi. Kui aga targalt metsa majandada, võetakse puit kasutusse ja nii jääb süsinik puidu sisse kauemaks.

Vaata RMK videot Puu kui kliimakangelane, mis näitab meile metsa eluringi:

Videost saame teada, et RMK uuendab kõik raielangid ja istutab iga aasta meie metsadesse vähemalt 22 miljonit puud. Sel aastal (2021) istutatakse riigimetsa lausa 24 miljonit taime, mis tähendab, et uue metsapõlve rajamine toimub 12 000 ha, millest 400 ha moodustavad väheväärtuslikud rohumaad ja põõsastikud, kus varem metsa ei kasvanud.

RMK metsakasvatustalituse juhataja Toomas Väät ütleb: „Metsa rajamine 400 hektarile, kus seda enne ei olnud, mängib olulist rolli ka kliimamuutuste leevendamisel, sest 70 aastaga seob see tagasi sellise hulga süsinikku, mille paiskavad õhku 50 000 sõiduautot ühe aastaga. Mittemetsamaal jääks see süsinik sidumata“.

RMK plaanib istutada 11 miljonit mändi, 10,3 miljonit kuuske, 2,4 miljonit kaske ja 190 000 sangleppa. Seega ei teki ainult kuuskedest puupõllud, mida meie kliimavöötmes on juba niigi väga keeruline saavutada.

Metsa istutati meie aladel juba esimese Vabariigi ajal. Tänased vanad metsad on istutatud või ise kasvama hakanud 1930- ja 1940-ndate aastaste ulatuslikele raielankidele või tekkinud endise põllumajandusmaa metsastumise tulemusena.

Istutamiseks on hea aeg aprilli keskpaigast kuni maikuu lõpuni. See erineb ka taimekasvatamise meetodist. Suletud juurekavaga taimi, niinimetatud potitaimi, võib istutada kogu kasvuperioodi vältel, avajuurseid taimi tuleb istutada võimalikult istutushooaja alguses. Eriti oluline on jälgida lehtpuude puhul pungade paisumist.

Järjest soojem kliima on süvendanud kevadel istutatud taimede väljalangemise riski ja kasvatanud sügisese uuendamise populaarsust. Sügisel istutatakse alates augusti keskpaigast kuni septembrikuu lõpuni. Sügisest istutust läbi viies tuleb alati lähtuda ilmastikust. Kui istikutel ei jää piisavalt aega juurdumiseks, tuleb istutamine jätta ikkagi kevadeks.

Kindlasti ei tohi mõelda, et puude istutamine on jalutus metsas päikselisel päeval keset lilli ja linnulaulu. Olles ise käinud juba viimased 17 aastat kevadeti puid istutamas nii enda pere metsas kui ka eraettevõttele, võin öelda, et see on üks pingutust nõudev ja raske töö. Puid tuleb istutada ka siis, kui mai alguses sajab lund või tibutab vihma, kui õues on nii 5 kui ka 20 kraadi sooja. Taimed, mis on taimlas maast välja võetud tuleb maha istutada esimesel võimalusel! Enne istutamist hoiab hoolikas istutaja taimi ööpäeva vees (mitte voolavas!), et nad saaksid kaasa maksimaalse veevaru.

Lisaks raskele, kuid mediteerivale tööle toob kevadel metsas liikumine kaasa kohtumisi loomadega. Noored sokud käivad metsa serval uudistamas noort naisterahvast puid istutamas, tihti olen leidnud kabuhirmus väriseva metsjänese poja oksavaarude alt. Minu puudeistutamise tipphekt siiani on kohtumine karupojaga. Tol hetkel oli see väga hirmus ja metsaistutus lõppes tolleks päevaks arvestades, et kus kevadel on karupoeg seal on ka karuema. Kuid nüüd hiljem on ikka uhke kõigile rääkida, et ma olen metsas ikka karu näinud.

Kes leiab pildilt jänese?

Kuid kuidas ikkagi istutada metsa? Selle kohta saate vaadata õpetlikku videot „Kuidas istutada metsa?“

Pea meeles:

• Istutamiseks kaeva piisavalt sügav auk, et puu juured mahuksid sisse.
• Ära istuta puud liiga sügavale. Nii võib puu haigestuda mädanikesse. Jäta rohelised osad mullast välja.
• Talla muld pärast istutamist puu ümber korralikult kinni, et puu oleks kindlasti juurtega maas ja õhk ei pääseks juuri kuivatama.
• Minu isiklik soovitus on: Ütle igale puule: „Kallis, armas puu palun hakka ilusti kasvama“.

Soovin, et kõik teaksid, et puid istutades saate suurepäraseid emotsioone, mis kosutavad hinge ja selline töö on iseenesest väga meditatiivne. Pärast jääb alles koht, kus käia vaatamas, kui palju või kiiresti sinu istutatud mets tegelikult kasvab. Ma olen tänulik, et Eestis on nii palju inimesi, kes on nõus seda rasket tööd tegema.

Väga oluline võiks olla põlvkondade kaupa edasi antud puudeistutamise kultuur ja see rõõm näha, kui suureks kasvab sinu kätetöö. Googles oli selle aasta Rahvusvahelise Maa päeva  (21. aprill) puhul imearmas video mõttega, et igaüks saab istutada seemne helgema tuleviku nimel - üks istik korraga.

Leidsin Internetist ka ühe tõelisest kena ettevõtmise - Alexela kogukonnaprogrammi. Ehk on see tavaline rohepesu meelitamaks kohale kliente, kuid tekitab ikka parema tunde, kui Terminali tanklaketi Hummer, mida üks päev poe ees kohtasin. Eelmine aasta istutas Alexela seemnena 12 000 puud kingitusena enda grupi töötajatele. Võin naljaga pooleks öelda, et olen elu jooksul nii palju puid istutanud juba täna, et võin sõita elu lõpuni autoga, ei tea, kas see oleks Hummeriga sõidu puhul ka nii. Eesti Erametsakeskuse ja Alexela kodulehe andmetel: kui sõidan keskmiselt 20 000 km autoga ja minu pere tagasihoidlik Nissan Qashqai võtabki soovitusliku 7 liitrit 100 km kohta, siis ma peaks istutama iga aasta 5 puud. Eelmine kevad istutasin ma 4430 puud ehk võin rahulikult järgnevad 886 aastat autoga sõita. Pealegi sõidan ma harva üksi, tavaliselt sõidan ikka koos elukaaslasega ja tööle ning trennis käin kas ratta või ühistranspordiga.

Soovin siia kirjutada Juhani puukooli hüüdlause, Istutades oled sa õnnelik! Loodan, et nii mõnigi teist võtab see aasta kätte ja istutab kasvõi need 5 puud, et saaks jälle muretult terve aasta autoga sõita. Kui sul pole peremetsa, aeda ja talgupäevadki jäävad see aasta jälle ära, siis ehk on pajuoksad vaasis juured alla ajanud ja saad viia need kuhugi veekoguäärde ja maha istutada. Ma loodan, et viirus kaob peagi meie seast ja RMK metsaistutustalgud naasevad, andes meile kõigile võimaluse istuda riigi ehk meie enda metsa puid. 

Lõpetuseks kõigile vaatamiseks lustakas video Kahelt kangelt: Teet Margna ja Kristjan Jõekalda istutavad puid ja näevad, kui kõrge mets on juba 12 aastane kuusik. Tähelepanu ja tänuväärne töö on metsamajandamine!

 

Viited

https://www.rmk.ee/organisatsioon/pressiruum/uudised/uudised-2021/tanavu-istutatakse-riigimetsa-24-miljonit-taime

https://www.loodusegakoos.ee/puuri-uuri/metsanduse-ajalugu/eesti-vabariigi-ulesehitamine

https://www.keskkonnaagentuur.ee/sites/default/files/kk_faktileht_a4.pdf

https://longread.delfi.ee/artiklid/surnud-mets?id=83089853

https://longread.delfi.ee/artiklid/tulevik-puud-vahelduvad-aga-mets-jaab?id=83089863

https://www.metsamajandusuudised.ee/sisuturundus/2019/04/22/nipid-kuidas-valmistuda-metsa-istutamiseks

Istutada on lihtsam kui kasvatada. Sinu Mets nr 11, mai 2008

https://www.alexela.ee/et/kogukond

Meie digitaalne keskkonnajälg

31. märtsil toimus Smart Living projekti raames veebiseminar „Meie keskkonnajalajälg: digi- ja olmejäätmed“. Veebiseminaril tegid ettekanded Tartu Loodusmaja juhendaja Aili Elts ja TREA ekspert Marek Muiste. Antud blogipostituses on ülevaade Marek Muiste "Meie digitaalne keskkonnajälg" ettekandest. Aili Elts-i "Olmejäätmete dilemma"  ettekande leiad siit.

Marek Muiste "Meie digitaalne keskkonnajälg"

Teine veebiseminari ettekanne oli Marekilt teemal, kuidas kasutada tehnikaseadmeid võimalikult kaua, et need ei muutuks prügiks.

Mareki ettekande näiteks oli tema koduarvuti 2011 a. MacBook Pro. Tootja andmetel on selle arvuti tootmise keskkonnajälg 460 kgCO₂ekv, mida on sama palju, kui kulub Mareki viie kuu toidu tootmiseks. See keskkonnamõju jaguneb 63% tootmine, 28% kasutus, 8% transport ja 1% taaskasutus.

Rahaline mõõde ei näita toote tootmiseks kulunud keskkonna kulu. Kallis toode ei pruugi olla keskkonnasõbralik ja odav toode ei pruugi olla keskkonnavaenulik. Selleks ongi välja töötatud indikaator, kliimamuutuste potentsiaal emissiooni ühikutes – kgCO₂ekv, mis näitab palju kulub antud toote tootmiseks kasvuhoonegaase.

Digitaalsete teenuste keskkonnamõju tekib peamiselt kahes osas:

1. digitaalsete teenuste osutamiseks ja tarbimiseks seadmete tootmisel;
2. nende teenuste osutamise otsene energia kulu ja sellest tingitud keskkonnamõju.

Igasuguse digitaalse teenuse tarbimiseks on vaja seadet (nt arvuti), juhtmeid, servereid, ühendussüsteeme – see moodustab masinapargi. Teiseks on vaja kogu selle süsteemi ülevalpidamiseks energiat. Need kaks elementi on võrdsed, kuid seadmete osa on suurem, sest seadmete tootmise keskkonnamõju meie digitaalse elustiili juures on valdav.

Kui osta uus arvuti iga 3 aasta tagant, on selle keskkonnamõju 50% suurem, kui remontida ja kasutada ühte arvutit 10 aastat. Marek säästis oma arvuti näite puhul ka rahaliselt 62%. Lisaks kokkuhoiule annab selline tegevus ka vajalikke digioskuseid ja sinu andmed on turvaliselt kaitstud. Mida vähem on meil seadmeid, seda parem kontroll on meil selle üle, mis nendes seadmetes toimub meie andmetega nii meile teadaolevalt kui ka teadmata.

Ka minu peres on olnud üks Apple reliikvia. IPhone 4S, mille mu venna tööandja ostis talle töötelefoniks 2011 a. lõpus või 2012 alguses ja pärast kolme aastat kasutamist andis vend telefoni mulle (tol ajal ei saanud igaüks endale iPhone lubada). Mina kasutasin seda telefoni 2017 aasta sügiseni ning selle aja jooksul vahetasin tal korra aku. Pärast seda andsin ma selle telefoni enda emale, kes ei kasutanud telefonis mobiilset internetti, seega püsis seadme aku kenasti ja telefoni sai kasutada. Ema kasutas sama telefoni selle aasta (2021) jaanuarini. Uue ostis ta mitte sellepärast, et telefon oleks väsinud, vaid ta unustas selle sügisel suurema vihma kätte ja pärast remonti sai telefoniga küll helistada, aga kodus wifit enam sisse see ei võtnudki. Seega kestis see nutitelefon meie peres 9 aastat.

Tootmise keskkonnakoormus võiks olla tasakaalus oodatava elueaga

Tänapäeval müüdavad arvutid ei ole enam remonditavad: kõvaketas pole vahetatav, töömälu pole laiendatav, aku hooldamine ja vahetamine on keeruline, puuduvad mälukaardilugejad ja erinevad ühendusliidesed töö lihtsustamiseks väliste seadmetega. Seetõttu väheneb seadme eluiga ja selle pikaajaline kasutamine on piiratud.

Selle kohta on tänapäeval olemas mõiste „kavandatud lühiealisus“ – toote selline disain, mis ei luba neid pikaajaliselt kasutada. See on tänapäeval üsna levinud praktika, mis sai alguse 20. sajandil sellisest süütust asjast nagu hõõglamp. Tuleb hoida tarbijaid ostmas!

Kavandatud lühiealisus tänases kontekstis on isegi suurem probleem kui sajand tagasi, see on üks kiire uuendustsükli probleemidest. Neid probleeme on neli ja need kõik võimendavad üksteist.

• Moraalne vananemine – vana arvuti pole enam kasutuses, kuna uus mudel on võimsam, kergem ja õhem. Uus tarkvara võib nõuda võimsamat riistvara ning tarkvarauuendused ei toeta enam vanemaid mudeleid.
• Kavandatud lühiealisus – vana arvuti pole enam kasutuses, kuna tootja on spetsiaalselt lühendanud selle arvatavat eluiga ja teinud selle eluea pikendamise keeruliseks/võimatuks – nt võimatu on riistvara uuendada, hooldada või parandada.
• Toodete kvaliteedi halvenemine – vana arvuti pole enam kasutuses, kuna selles on kasutatud kiiresti riknevaid/lagunevaid materjale, mis lühendavad toote eluiga. Nt liitiumioonakud, kuna liitium kui keemiline element on väga ebastabiilne ja sellepärast on raske ennustada akude eluiga.
• Modernsuse illusioon – vana arvuti pole enam kasutuses, kuna kasutajaile tundub, et nad elavad uues maailmas, milles pole kohta vanadel seadmetel. Selle probleemi keskmes on  modernsuse muretus, et keegi kuskil tegeleb minu tootega enne ja pärast minu kasutamist. 

Kavandatud lühiealisus on eriliselt silmatorkav nutitelefoni tootmise puhul. Nutitelefon on kõige keskkonnavaenulikum toode, mida me igapäevaselt endaga kaasas kanname. Nutitelefoni tootmisega kaasneb suur keskkonnamõju, ka ilma kasutamata. Ühe nutitelefoni tootmine vajab sama palju energiat, kui on ühe täiskasvanud inimese ühe kuu toidu keskkonnamõju. Sõltuvalt mudelist ja kasutusajast on ühe nutitelefoni keskkonnamõju 86-852 kgCO₂, üldistatult 100-1000 kgCO₂, see oleneb suuresti meie kasutamise strateegiatest. Arvestades keskkonnainvesteeringut oleks nutitelefonide soovitatav kasutusaeg 25-232 aastat. Kuid kõige kiirema uuendustsükliga tarbeelektroonika – nutitelefone vahetatakse keskmiselt iga 24 kuu järel, mis on kiiremini kui personaalarvuteid või teisi nutiseadmeid.

Inimesed peaksid endale teadvustama, et iga gramm toodet jõuab 1 grammiks jäätmeks. Ennast võib proovida lohutada mõttega, et kuskil on inimesed, kes tegelevad taaskasutusega ja ümbertöötlemisega jne, kuid reaalsus on see, et ka ümbertöötlusega ei suudeta päästa rohkem kui 10% sellest energiast ja keskkonnamõjust/kulust, mis on pandud seadmesse. Ülejäänud 90% läheb kohe vastu taevast, kui lõpetame seadme kasutamise. Reaalses maailmas on iga meie tarbimisotsusega vaja kellelgi teisel tegeleda!

Lähtuvalt eelnevast ei ole Euroopa Liit juba mõnda aega olnud rahul sellega, et tööstused on harrastanud sellist kavandatud lühiealisuse strateegiat. Euroopa Komisjon on välja töötamas Rohelise kokkuleppe raame ringmajanduse strateegiat – toodete terve elutsükli ulatuses tehtavad muudatused aitavad kaasajastada tööstust viisil, mis keskkonda ei kahjusta. Luuakse säästvalt kauakestvaid tooteid ja vähendatakse jäätmeid. Sellega püütakse läbi lõigata lühiajaliste toodete majanduslikku eelist. Kõige üldisemalt kutsutakse seda ringmajanduse mudeliks, mille puhul kõik materjalid, mis on tootmisesse kaasatud ei tohi tootmisest väljuda sel hetkel kui me lõpetame seadme kasutamise vaid need tuleb võtta uuesti kasutusele sisendina järgmistest tootmisprotsessides. Samal ajal tuleb luua kauakestvaid tooteid ja tagada toodete parandatavus. Ka Eesti alustas selle direktiivi koostamist, kuid siin jäi kõlama tootjate hääl, kus nad olid pahased et neilt hakatakse nõudma seadmete paranduseks vajalikku informatsiooni ja vajalike materjalide kättesaadavust. Tootjate väide oli, et kui muuta toodete parandamiseks vajalik info kättesaadavaks, siis hakatakse neid tooteid võltsima Aasias. Kuid üks päev Ringmajandus direktiiv tuleb ja paneb riikidele kohustuse hakata seadmete materjalide parandatavust ja eluea pikendamist ellu viima, see annab ka tulevikus riikliku raamistiku selleks, et meist igaüks saaks parema tarbimisotsuse teha.'

Digitaalsete seadmete puhul on oluline ka kasutajate turvalisus. Nagu me rääkisime: mida vähem on meil seadmeid seda parem on meil ülevaade selle kohta, mis toimub meie seadmetes meie andmetega. Seega üks võimalik strateegia enda turvalisuse tõstmiseks on omada vähem seadmeid ja õppida neid hästi kasutama ja oma andmeid neis kaitsma. Iga kord kui me ostame uue nutiseadme või arvuti me nõustume kasutustingimustega ja iga kord on need järjest enam meie andmete kasutamis poolt ehk me anname järjest ära enda õigusi enda andmetele.

Veebilehtedelt https://haveibeenpwned.com/ ja https://www.f-secure.com/en/home/free-tools/identity-theft-checker saab kontrollida mitu korda on sinu andmed lekkinud sinu meili kaudu. Minu tulemus isikliku meiliga oli 5 ja 12…Ma ei teagi kuidas nüüd sellesse suhtuda, kuid õnneks viimane leke oli 2019 kevadel. Seega ehk on ka seal mingi aegumistähtaeg.

Kokkuvõtteks kuus lihtsat soovitust Marekilt enda digitaalse keskkonnajälje vähendamiseks:

1. Vähem seadmeid – peamine osa meie digitaalsest keskkonnajäljest on seotud seadmete tootmisega.
2. Seadmete pikem kasutusaeg – kasutusaja pikendamine hajutab tootmise suure keskkonnamõju pikema aja peale.
3. Vähem multimeediateenuseid – voogedastus, videopilt, videokõne ja failivahetus on kõige suurema keskkonnajäljega digitaalsed tooted.
4. Vähem sunnitud tarbimist, nt suuremahuliste failide säilitamine ja töötlemine pilveteenustes;
5. Vähem digiprügi - korraline failide/piltide/videote/kasutajakontode puhastamine aitab säästa keskkonda ja parandada kasutajate turvalisust.
6. Digitaalne minimalism – puhkus virtuaalsusest on hea meie vaimsele tervisele. 

Kogu jäätmete teema kokkuvõtteks tuletan meelde, et eelmise aasta juulis soovitasin lugeda Bea Johnsoni „Jäätmeteta KODU Kuidas elada prügivabalt“, siinkohal soovitan üles otsida ka raamatu autori Instagrami konto. Ka sealt leiab palju kasulikku, kuidas elada pakendiavalt ja jäätmeteta.

Samuti soovitan kõigil vaadata etv2 ja nüüd etv laupäeval jooksma hakanud saatesarja Planeedipäästjad, jupiteri link saatel https://jupiter.err.ee/1235920/planeedipaastjad. Saatesarjas käsitletakse pakendivaba elu, vähem tarbimist ja palju muud põnevat. Kindlasti saab igaüks sealt midagi uut ja põnevat teada. 

Olmejäätmete dilemma

31. märtsil toimus Smart Living projekti raames veebiseminar „Meie keskkonnajalajälg: digi- ja olmejäätmed“. Veebiseminaril tegid ettekanded Tartu Loodusmaja juhendaja Aili Elts ja TREA ekspert Marek Muiste. Antud blogipostituses on ülevaade Aili Elts-i "Olmejäätmete dilemma" ettekandest. Marek Muiste "Meie digitaalne keskkonnajälg" ettekande leiad siit.

Aili Elts „Olmejäätmete dilemma“

Jäätmete sorteerimise osas on küll toimunud palju teavituskampaaniaid, kuid ikka tekitab see palju ärevust ja segadust. Vaatamata elanike teadlikkuse tõusule ei ole viimase 10 aasta jooksul toimunud eraisikute poolt ära antava segaolmejäätmete koostises suuri muutusi. Selle põhjuseks on tavaliselt vähene teadlikkus süsteemi toimimisest ja aja puudus. Tihti on see seotud ka olemasolevate võimalustega jäätmeid liigiti sortida (erinevate prügikastide olemasolu kodu lähedal).

Allpool oleval joonisel näete Tartu linna ja endise Tähtvere valla segaolmejäätmete liigilist koostist 2017. aastal lähtudes Tartu 2018/2019 segaolmejäätmete sortimisuuringu tulemustest. (Tartu linna jäätmekava 2020-2024, https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/4290/1202/0045/Lisa.pdf )

Ülal olevalt jooniselt näeme, et enamus meie tekitatud jäätmetest (32%) on biolagunevad. Seega on oluline toidujäätmete teemaga tegelemine, kui soovitakse jäätmeid vähendada nii kodus kui ka asutustes. Paber, kartong ja plastijäätmed on tihti seotud ka toiduga. Sama tulemust väljendab ka 2020. aastal Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse uuring „Segaolmejäätmete, eraldi kogutud paberi- ja pakendijäätmete ning elektroonikaromu koostise ja koguste uuring“

Tulenevalt jäätmeseadusest on Eestis jäätmete liigiti kogumine kohustuslik, järelikult tuleb seda teha kodus, tööl ja ka haridus- ning teistes asutustes. Riigi tasandil on soovitatav kasutada prügi sorteerimist värviskeemi alusel, Tartu linnas seda ka kasutatakse. https://www.envir.ee/et/liigiti-kogumise-juhendid-ja-sildid

Nagu eelmise pildi pealkiri ütleb, on liigiti kogumine lihtne. Vaatamegi siinkohal iga jäätme liiki lähemalt. Jäätmed jagunevad: pakendid, biojäätmed, vanapaber ja segaolmejäätmed. Samuti lisan siia pildid Tartu linnaruumist vastava konteineriga. Tartu linnas endale kõige lähima sobiva jäätmekonteineri leiad kaardilt: https://tartu.maps.arcgis.com/apps/webappviewer/index.html?id=2cf2f8114e1542a7bf868d18b7464855.

PAKENDID:

Pakend tuleb meile poest või tellides. Pakendiks saame nimetada ja liigitada kõik selle, mille sees midagi meie koju või kontorisse saabub. Pakend ei ole näiteks plastmassist toode, mis ei sisalda midagi nt Salvo kelk.

Poest koju toodavate pakendite materjali koostises on lähiajal oodata suuri muutusi. Pakendid ei ole alati välditavad, kuid ühiskonnana liigutakse siiski ühekordsete toodete vältimise suunas. Ühekordse plasti direktiiv jõustus 2. juulil 2019 ja see suunab meid kõiki korduvkasutatavate materjalide kasutamise suunas.

Klaaspakend

Klaaspakend on kogu klaasist taara, mida ei võeta vastu taarapunktis, olgu see siis veinipudel või supipurk. Võimalusel eelistada pakendite valimisel klaas- ja metallpakendit, kuigi nende ümbertöötlemine on sama kulukas ja hetkel ei pruugi olla efektiivsem plastikpakendist. Siiski on nende plussiks see, et neid saab mitmeid kordi ümber töödelda ja nende ümbertöötlemine muutub tulevikus üha efektiivsemaks. Tasub harjutada ennast mõttega kasutama pakendeid, mis on keskkonnasõbralikumad, isegi kui see ei ole nii efektiivne kui võiks olla.

Plast- ja metallpakend, joogikartong

Selle pakendi liigi sorteerimislahter võtab ilmselt meie köögikapis enim ruumi. Siia kuuluvad kõik pakendid, mis ei ole klaasist ega paberist, nt jogurtitopsid, mahlapakid, koogikarbid jne.

26. veebruaril sattusin lugema Tartu Postimehest huvitavat artiklit „Prügifirma jättis kottides pakendi ära vedamataja ühistujuhi imestama“. Artikli sisu oli see, et pakendikonteinerisse oli viidud pakendiprügi musta värvi (läbipaistmatutes) prügikottides. Prügiautojuht otsustab, kas prügi on õigesti sorteeritud ja viib selle ära pakendiprügina või jätab selle olmeprügi autole peale korjata. Kui pakend on läbipaistmatus kotis, ei saa prügiautojuht otsust langetada. Seega on keelatud visata pakendeid konteinerisse läbipaistmatutes prügikottides. Jagage seda infot oma tuttavate hulgas, ka minule tuli see uudisena. Peale seda suundusin ma poodi neid läbipaistvaid prügikotte otsima, kuid enda kurvastuseks ei ole mina veel suutnud leida läbipaistvaid prügikotte ühestki toidupoest. Lisaks klassikalistele on valgeid, roosasid, vanilje- või sidrunilõhnalisi, aga mitte läbipaistvaid. Pakendeid tasub viia plast- ja metallpakend, joogikartong konteinerisse lahtiselt või minu moodi kogutuna saia-leiva või muu pakendina koju tulnud ja üle jäänud plastikkottides.

Paberi juures on kaht tüüpi konteinereid: papp- ja paberpakend ning vanapaberi konteinerid.

Papp- ja paberpakend

Enda meelest olen ma väga püüdlik ja püüan oma jäätmetega igati õigesti käituda, kuid ka minule tuli sel veebinaril uudisena, et on kaks eraldi konteinerit paberjäätmete jaoks. Siiani olin ma kõik paberprahi viinud enda kortermaja juurde sinise sildiga tähistatud konteinerisse. Pärast veebinari käisin esimese asjana uurimas, mis seal peal siis kirjas on. Selgus, et kirjas on  ainult papp- ja paberpakend. Siin on rõhk sõnal pakend, ainult see mille sisse on midagi pakendatud ehk siia EI kuulu ajalehe paberid, joonistuspaberid, raamatute sisud. Sinna võib panna ka paberpakendit, millel on peal kilet ja teipi.

Paberi- ja papijäätmete koostis sõltub mõnevõrra piirkonna iseloomust, näiteks on kogus suurem korterelamutega piirkonnas ning väiksem eramajade juures. Ahjuga eramajas saab ilmselgelt muuta paberjäätme otse soojusenergiaks, kuid teip ja kile tuleks paberilt enne põletamist eemaldada. 

VANAPABER

Nüüd jõuame siis selle minu jaoks täiesti uue konteinerini. Siin on kõige tähtsam meeles pidada, et vanapaberi konteinerisse ei tohi panna pakendeid (teepakk käib siis eelmisesse konteinerisse). Sinna või panna ainult reklaamflaiereid, ajalehti, raamatute sisusid ja selliseid pabereid, millel ei ole teipi ega kilet.

Kui vanapaberi konteinerisse on pandud paberpakendid, siis see on valesti kogutud ja sorteeritud ning viiakse ära segaolmejäätmena. Ei tea, kas minu siiani papp- ja paberpakendi konteinerisse visatud kaupluste reklaamflaierid ja tšekid põhjustasid sama?

Vaadates eelmainitud Tartu linna „Kuhu jäätmed viia?“ kaardirakendust selgub, et vanapaberile mõeldud konteinereid on kordades vähem kui teisi siniseid konteinereid, millest ilmselt oli ka tingitud minu varasem teadmatus nende olemasolust. Minu kodule lähim selline on 1,1 km kaugusel. Kodus kogun ma nüüd kaupluste lendlehti ja tšekke eraldi paberkotti. Nende ära viimine ei hakka olema enam ülemäära mugav (distantsi mõttes) ning paberkoti pean ma ikkagi viskama veel eraldi papp- ja paberikonteineri. 

BIOJÄÄTMED

Nagu ma varasemalt mainisin, tekitame meie inimestena kõige enam biojäätmeid. Seega on ilmselt ka kõige olulisem just sellega tegeleda ja samuti on biojäätmete puhul seos kohalike võimalustega kõige suurem. Ehk kui konteiner on olemas, siis seda paremini inimesed biojäätmeid sorteerivad. Ka siin on piirkonna iseloom oluline. Enamus inimesi eramajades peavad kompostihunnikut, kuhu viivad oma biojäätmed. Kortermajade piirkonnas peavad aga olema konteinerid.

Biojäätmete puhul on oluline pöörata tähelepanu sellele, mis sinna konteinerisse ei sobi. Kindlasti ei tohi sinna visata plastpakendis toitu. Samuti tuleb meeles pidada närbunud taimelt või söödud salatipotilt eemaldada plastiksust lillepott. Sarnaselt teistega liigitatakse biojäätmed vedaja poolt olmejäätmeteks, kui seal on silmaga nähtavalt palju võõriseid sees. Pea meeles: biojäätmed pane konteinerisse lahtiselt, paberkotis või komposteeruvas kilekotis. Ühekordse plasti direktiiviga on oodata biojäätmete hulga kasvu turule tulnud biolagunevate pakendite arvelt. 

Kui otsustad kodus biojäätmeid koguda biolagunevasse kotti, siis nende turg on päris mitmekesine ja kotte valides ei pruugi esimesena õiget leida. Biojäätmete konteineris kasutatava koti puhul on olulisim, et biolagunev kilekott oleks komposteeruv.

Komposteeruva kilekoti tunned ära standardi numbri EN 13432 või märgise järgi. Mina kasutan kodus sellise märgisega kotte enda biojäätmete kogumiseks.

SEGAOLMEJÄÄTMED

Segaolmejäätmete maht on otseses seoses jäätmete liigiti kogumise võimalusega. Kui maja juures on ainult olmejäätmete konteiner, siis ei sorteerita ka prügi. Segaolmejäätmete alla liigituvad kõik muud jäätmed, mida me ei saa muud moodi ära anda. Lisaks eelmainitule on veel erinevaid jäätmeid, mida kogutakse eraldi nt ohtlikud jäätmed, tehnika jäätmed.

Segaolmejäätmed annavad hea ülevaate, mis liiki jäätmeid tasub eraldi koguda, kui on vaja sorteerimise süsteem üle vaadata. Prügi sorteerimisega tasub alustada just sellest. 

Toiduõli on ka omaette jäätme kategooria. Toiduõli tuleb koguda kodus eraldi anumasse ning viia kas jäätmejaama või visata segaolmejäätmete konteinerisse. Kui toiduõli on kogutud klaaspurki, siis visata see segaolmejäätmete konteinerisse.

Linnalegend, et kogu prügi kallatakse ühte prügiautosse vastab vahel ka tõele. Põhjus on see, et konteinerites ei ole sellele liigile vastavad jäätmed või on võõrisesemeid liiga palju. Äravedaja teeb otsuse, kas konteiner läheb liigiti kogutud pakendi alla või viiakse ära segaolmejäätmena.

Mis on see korduvalt mainitud Ühekordse plasti direktiiv, https://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/jaatmed/uhekordse-plasti-direktiiv

Direktiivi eesmärk on vältida ja vähendada teatud plasttoodete mõju keskkonnale, eelkõige veekeskkonnale ja inimeste tervisele ning edendada üleminekut ringmajandusele.

Ringmajandus tähendab siin seda, et pakendi puhul peab olema läbi mõeldud ka selle eluring ehk tootja peab olema läbimõelnud, kuidas see ringlusest välja võetakse ja mis pärast sellest materjalist saab. Tavainimese jaoks tähendab see, et meie ühekordsed plasttooted, näiteks biolagunevad kilekotid, hakkavad kandma märgistust sobimatute jäätme kõrvaldamise viiside kohta ja märget, kas nad sisaldavad plasti või mitte. 

Selle direktiiviga laieneb ka tootjavastutussüsteem (nt plasti sisaldavad kalapüügivahendid) ehk praegu on tootjavastutussüsteemiga kaetud meie pandipakendi süsteem. Poes on sildil kirjas, et pakend maksab 10 senti ja kui pakendi tagasi viid saad tagasi 10 senti.  Tegelikult kajastab see seda, et kui me toome poest koju pakendi, siis oleme tarbijana selle eest juba tasunud. Sellepärast peakski olema pakendi tagastamine igal pool tasuta.

Tänu antud direktiivile muutub kindlasti ka tootedisain, näiteks plasti sisaldavad joogipakendid ei tohi enam koosneda mitmest osast nii, et kork eraldub pudeli küljest. Tulevikus on suund, et võimalikult palju materjali ikka ümbertöötlusesse suunata ja selleks ei tohi enam pakenditest tekkida väikeseid eraldi osasid nagu pudelikork.

Jätame meelde, et eset, mis on pakendina koju tulnud, peab sorteerima pakendina, kui ta ei ole ohtliku jäätme alla liigituv.

Abi Tartus jäätmete sorteerimisel saab veebilehelt https://tartu.ee/et/jaatmeinfo#kuhu-jaatmed-viia

Kuhuviia.ee on ka tore leht, kuid tihti see soovitab ainult suuri jäätmejaamu ega näita lähimat ära andmis punkti, nt vanapaberi konteinerit. See on abiks mitte konteinerisse sorteeritavate jäätmete ära andmisel.  https://tartu.maps.arcgis.com/apps/webappviewer/index.html?id=2cf2f8114e1542a7bf868d18b7464855

Mainin siinkohal ära ka enda viimase aja vaimustuse: plastpakendi asendaja Woola (https://www.et.woola.io/). Olen saanud Kaubamajast ostetud kaupu sellises „mullikiles“ ja „mulliümbrikus“.  Pakki avades toob see toode naeratuse näole ja pakendil on kenasti olemas ka  juhend, kuidas seda jäätmena käidelda.