Seekord vaatame lähemalt hoone energiamärgiseid.
Täna, endale kodu otsides, satuvad inimesed
üha enam kokku reklaamidega a la „Viimased vabad korterid
A-energiaklassi majas“. Seda kohtab küll tihemini uute majade puhul, kuid ka vanade
majade puhul on kinnisvaraportaalides jõudnud energiamärgis tähtsamate tunnuste
nimekirja. Seda eelkõige kindlasti sellepärast, et kui müüa või rentida kinnisvara, on kohustus esitada ka energiamärgis. Kuid mida see energiamärgis
siis tegelikult tähendab?
Energiamärgised on
välja töötatud näitamaks seda, milline on energiasäästlik ja hea sisekliimaga
maja. Selleks, et neid hooneid saaks omavahel võrrelda on loodud energiaklasside
süsteem. Eluhoonetest määratakse energiamärgised nii eramutele, ridaelamutele, kortermajadele
kui ka kasarmutele. Mitte eluhoonete puhul määratakse energiamärgis näiteks büroohoonele,
aga kokku on 11 eri liiki mitte eluhooneid, millel on kohustus omada
energiamärgist. Lühidalt ja üldistades võib öelda, et energiamärgis on vajalik
hoonetele, kus tagatakse sisekliima aastaringselt. Avalikes hoonetes on
kohustus presenteerida energiamärgist, erahooned peavad selle tooma välja müügi
või üüri kuulutusel, kindlasti peavad nad avaldama selle ostjale viimase soovil.
Kortermaja juhatusel on kohustus tellida hoonele energiamärgis juhul kui mõni
elanik seda peaks soovima. Energiamärgis, selle olemasolul, on kõikide hoonete
puhule esitatud Ehitisregistris (https://livekluster.ehr.ee/ui/ehr/v1).
Energiamärgiste puhul saame rääkida kahest erinevast
mõistest: energiatõhususarv (ETA) ja kaalutud energiaerikasutus (KEK). Neid
antakse välja põhinedes erinevale metoodikale ja erineval hoone eluetapil, kuid
mõlema puhul saab olla energiaklass A-st kuni H-ni (A kõige parem) ja mõlema
puhul on mõõtühikuks kWh/m2 aastas.
Energiatõhususarv ehk ETA on arvutuslik summaarne tarnitud energiate kaalutud erikasutus
hoone tüüpilisel kasutusel. Energiatõhususarv kajastab hoone kompleksset
energiakasutust nii sisekliima tagamiseks, tarbevee soojendamiseks kui ka olme-
ja muude elektriseadmete kasutamiseks ning see arvutatakse hoone köetava pinna
ruutmeetri kohta hoone tüüpilisel kasutamisel. (Määrus „Hoone energiatõhususe
miinimumnõuded“).
Kuid mis see siis inimkeeli tähendab? Hoonele
antakse välja ETA, siis kui projekteeritakse uut hoonet või kui koostatakse komplekse
renoveerimise projekt vanale hoonele. Hoone ehitusprojekti põhjal tehakse energiatõhususe
arvutused projekteerija või vastava taseme audiitori poolt. Peale ehituse lõppu
tuleks teha uus korrektuurarvutus, kui ehituse käigus on projekt muutund
oluliselt ja see on asjakohane. See korrigeeritud energiaklass jääb ametlikuks
energiamärgiseks, mis maja ilmestab ja kantakse Ehitisregistrisse. ETA kehtib
kaks aastat alates hoone valmimisest. Tähtis on meeles pidada, et ETA näitab prognoositavat
energiakasutust. Arvutustes kasutatakse energiakulu andmeid standardtingimustes
ehk kasutusprofiile, mis on defineeritud erinevatele hoonetele.
Kaalutud energiaerikasutus ehk KEK on energiakandjate lõikes arvutatud eksporditud energiate ja
energiakandjate kaalumistegurite korrutiste summa. (Määrus „Hoone
energiatõhususe miinimumnõuded).
Mis imeloom siis veel see KEK on? KEK arvutakse
tegelikult kasutatud ja mõõdetud energia koguste alusel ja see näitab, kui
palju kulus aastas elektrit, kaugkütte soojust või kütuseid kokku energiaühikutes
köetava pinna ühe ruutmeetri kohta aastas. Iga kasutatud energiakogus
korrutatakse läbi sellele omase kaalumisteguriga. KEK tuleb hoonele arvutada
peale ETA kehtivuse lõppemist ja see kehtib 10 aastat.
Kuid milliseid tegureid sisaldab energiatõhususe arvutus? Energiamärgise arvutusse võetakse
kõik sisendenergiad. Näiteks kaugküttel oleva hoone puhul tähendab see elektrienergia
kogust, kaugkütte kogus ruumide kütteks ja kaugkütte kogus vee soojendamiseks.
Väga oluline on eraldada kaugkütte kulu küttele ja vee soojendamisele, kuna kütteks kulunud soojushulk tuleb viia normaalaastatele, aga vee soojendamiseks
kasutatud soojust ei pea (see ei sõltu välisõhu temperatuurist, kui palju
inimene vett kasutab). Erinevate aastate välisõhu temperatuuri mõju
ühtlustamiseks, viiakse reaalse aasta soojustarbimine üle võrreldavale nn
normaalaasta tarbimisele. (Normaalaasta kraadpäevade arv on hoone asukoha
piirkonna keskmine kraadpäevade arv aastas ajavahemikus aastatel 1975–2004.)
Tänu viimastele soojadele aastatele on normaalaasta tarbimine reeglina suurem
kui tegelik tarbimine. Normaalaastatele taandatud kaugkütte soojus tuleb
korrutada läbi veel kaalumisteguriga. Kaalumisteguriga korrutatakse läbi ka
kaugkütte soojus, mis kulus soojavee tootmisele ja elektrienergia.
Kuid mis on kaalumistegur? Kaalumistegur on
tegur, millega võetakse arvesse tarnitud energia tootmiseks vajalik
primaarenergia kasutus ja selle keskkonnamõju. (Määrus „Hoone energiatõhususe
miinimumnõuded). Määruses on sätestatud päris mitu kaalumistegurit
energiakandjatele. Näiteks kaugküttega hoone puhul on valemis kaalumistegur
0,9, aga kui on tegemist tõhusa kaugküttega siis see on hoopis 0,65.
Elektrienergia on üle Eesti kaalumisteguriga 2, mis tuleneb meie elektrienergia
tootmise suurest jalajäljest. Arvutustest peab kasutama kaalumistegurit 2
olenemata sellest, kas hoonesse ostetaks ainult sertifikaadiga rohelist
elektrit või tavalist peamiselt põlevkivist toodetud elektrit. Seda
sellepärast, et KEK kehtib 10 aastat ja energiamärgist väljastades ei saa olla
kindel, et hoone tarbib järgmised 10 aastata ainult roheelektrit.
Kui kõik varasem kirjeldatud on tehtud ehk on
leitud energia kulu küttele, tarbevee soojendamiseks ja keskmine kulu elektrile,
siis liidetake need kokku ja jagatakse hoone köetava pinnaga. Köetav pind on
sisekliima tagamisega ruumide netopind, millest on maha arvestatud madala
temperatuuriseadega pind. Nüüd kui energiatõhususe arvutuse põhjal on arvväärtus
leitud, siis määruse „Hoone energiatõhususe miinimumnõuded“ Lisas 2 „Hoonete energiatõhususarvude
piirväärtused“, näeme mis see väärtus vastava hoone kohta tähendab ehk milline
on saadud Energiaklass.
Seadus ütleb, et kahe aasta jooksul peale
hoone renoveerimist (Kredex nõuab KEKi ühe täisaasta andmete põhjal) või uue
hoone valmimist tuleb arvutada hoonele KEK. Kuid siit ilmneb esimene
probleem. Tihti juhtub nii, et projekti põhjal arvutatud ETA-le vastav
energiaklass ei vasta KEK-i väärtusele. Näiteks hoone ETA, kuhu olete korteri
ostnud, oli A, aga kahe aasta pärast peale KEK arvutust selgub, et energiaklass
on hoopis C. See tekitab kindlasti palju küsimusi. Nii võib juhtuda, kuna KEK-i
kohaselt saadud energiaklass oleneb väga palju inimeste enda energiatarbimisest.
ETA arvutatakse maja energia kulu standardtingimuste järgi, kus siseõhu
temperatuur, jahutus temperatuur ja vaba soojuse eraldised on ettenähtud, kuid
tegelik olukord võib sellest väga palju erineda.
Tavalisemad põhjused selleks on:
- Nii ETA kui KEK ühikuks on kWh/(m2a), mis tähendab, et energia tarbimine on taandatud hoone köetava pinna ruutmeetrile. Seega energiatarbimist arvutatakse m2 mitte inimeste arvu järgi korteris, elamus või kontorihoones.
- Renoveeritud hoone puhul on inimesed varasematel aastatel võib-olla toas külmetanud ja peale renoveerimist soovivad tunda end mugavalt ja hästi soojas ning selleks keeravad termostaadi põhja, mille tulemusel on toas temperatuur 24-25°C, mitte aga 21-22°C, nagu on ettenähtud standardtingimustes. Või siis on inimestel harjumus, et ööseks tuleb jätta aken irvakile, et toas oleks puhas ja värske õhk. Kuid hooned, kus on soojatagastusega ventilatsioon tuleb tuppa täpselt see sama värske välisõhk, ainult see on juba ette soojendatud ning maja ei jahtu nii kiiresti. Kahjuks harjumused muutuvad aeglaselt ja see mõjutab energiakasutust hoonetes.
- Inimestel on järjest rohkem erinevaid kodumasinaid ja neid kasutatakse järjest intensiivsemalt.
- Renoveeritud ja uutes hoonetes on suhteliselt keerulised mehhanismid, kus on palju keerulisi süsteeme - küte, ventilatsioon võib-olla jahutus. Kõik need süsteemid vajavad reguleerimist nii ükshaaval kui omavahel ja koostöös elanikega ja elanike harjumustega.
- Hoone renoveerimise ja ehituse käigus satub hoone konstruktsioonidesse palju niiskust. Sellise niiskuse välja kuivatamine võib tekitada esimesel kasutusaastal suure ühekordse energiatarbe.
Hinnanguliselt on parim aeg KEKi tegemiseks 2-3
aastat pärast hoone valmimist, siis on hoone kasvuraskused seljatatud, inimesed
sooja nahavahele saanud ja kogutud ka üks normaalne aastaring energiatarbimise andmeid.
Kui meil on näiteks ühepereelamu köetava pinnaga 120-220 m2, siis on
temal A klassi saamiseks vaja ETA või KEK arv alla 120 kWh/(m2a).
Kui on suurem maja kui 220, siis peab olema see arv juba alla 100 A klassi
saamiseks. Kortermajal peab see olema alla 105. Kui kortermaja ETA või KEK jääb
vahemikku 106-125, saab klassi B.
Lähtuvalt eelnevast, kas siis saab üldse
usaldada ETA alusel määratud energiaklassi? Tänasel
päeval välja antud ETAt saab kindlasti usaldada, kui see on tehtud projekti
alusel ja korrigeeritud ehituse käigus tehtud viimaste muudatuste järgi. Kui
inimesed hoones elades kasutavad energiat palju rohkem või vähem on juba tarbimiskäitumise
probleem. Näiteks Soomes inimeste poolt tarbitud energiat ei arvestatagi energiamärgise
arvutusse, et hooned oleksid paremini omavahel võrreldavad. Eestis tuleb veel
arvestada sellega, et siin hakati energiamärgiseid välja andma 2008 või 2009
aastast, siis sai see metoodika Tallinna Tehnikaülikoolis välja töötatud.
Aegade jooksul on aga muudetud neid
energiaklasside skaalasid ja ka kaalumistegureid. Kuna energiamärgis kehtib 10
aastat, siis energiamärgis, mis väljastati näiteks 2012 aastal, ei ole tänasel
päeval välja antud märgisega hästi võrreldav. Vanu ja täna välja antud
energiamärgiseid ei ole õige võrrelda.
Minnes jutuga algusesse tagasi, siis
inimestele on üha olulisem, millise energia klassiga majja nad kolivad
ja vastavalt sellele on ka tihti korteri ruutmeetri hind kujundatud. Kui
inimene ostab endale eluaseme, saab ta ETA järgi arvutada enda aastased
energiakulud. Kui hilisem KEK-i alusel määratud energiaklass ei vasta ETA
energiaklassile kasutades energiat standardtingimuste mahus, võib koduomanik ehitajale
protesti esitada. Samuti annab ETA olemasolu võimaluse võrrelda erinevat
kinnisavara.
- kWh/(m2a) reaaltarbimise juures ei ole alati kWh/(m2a) kohta standardtarbimise puhul. Ehk energiamärgise kWh väljendab natuke midagi muud (sisaldab kaalumistegurit, kaalumistegurid väljendavad tegelikult seda soovi millele seadusandjad ehk meie riik soovib tähelepanu juhtida, näiteks millist küttsüsteeme eelistada).
- Sisekliima. Energiamärgised koostatakse hoonetele, kus tagatakse sisekliima ehk esmatähtis on tagada hoones nõuetele vastav ehk normaalne sisekliima. Vastasel korras kui nõuetekohane sisekliima ei ole tagatud (nt ventilatsioonisüsteemi ei käitata), võidakse saada väga hea energiaklass. Määruses on öeldud, et energiamärgis koostatakse alati sisekliimaga tagatud hoonetele. Hea sisekliimaga hoone on selline, kus inimesel on hea elada, kus ta tunneb ennast hästi ja ohtu tervisele ei ole. Sisekliima nõuetekohaste parameetrite hoidmine on äärmiselt tähtis, eriti õhuvahetuse kordarv!
- Mõõtmine. Kui inimesed soovivad teada enda energiakäitumist, siis oleks väga hea kodus suuremaid energia voogusid mõõta. Energiamärgise tarvis on vaja mõõta energiakulu tarbevee soojendamiseks, kuid tüüpiliselt seda ei mõõdeta. Kodudes (korterites) on kas gaasi- või elektriarvestid, sageli ka külmaveearvestid ja kortermajadel soojusarvestid hoonesse siseneval torul. Eramutes üldjuhul ei mõõdetagi kütteks kuluvat energiahulka, vaid vajadusel hinnatakse silma järgi kütusekoguseid nagu küttepuid ruumimeetrites, vedelkütust liitrites või puitpelleteid tonnides. Samuti ei mõõdeta kui palju kulub ventilatsiooniseadmele või soojuspumbale eraldi elektrienergiat. Tegelikult oleks väga hea kui need suuremad energiavood oleks eraldi mõõdetud. See annab hea ülevaate, et milline on MINU energiakasutuse muster ja kus mul oleks võimalik oma energiakasutust vähendada halvendamata sisekliimat.
- Energiamärgise arvestatakse hoonesse imporditut ja ka eksporditu taastuvenergiat, ehk kõik see, mis toodetakse (ja võimalusel tarbitakse maksimaalselt ise) vähendab imporditavat energiat ja seega ka parandab energiatõhusarvu ja energiamärgise väärtust, samuti ka kulutusi energiale.
