Monday 12 April 2021

Meie digitaalne keskkonnajälg

31. märtsil toimus Smart Living projekti raames veebiseminar „Meie keskkonnajalajälg: digi- ja olmejäätmed“. Veebiseminaril tegid ettekanded Tartu Loodusmaja juhendaja Aili Elts ja TREA ekspert Marek Muiste. Antud blogipostituses on ülevaade Marek Muiste "Meie digitaalne keskkonnajälg" ettekandest. Aili Elts-i "Olmejäätmete dilemma"  ettekande leiad siit.


Marek Muiste "Meie digitaalne keskkonnajälg"

Teine veebiseminari ettekanne oli Marekilt teemal, kuidas kasutada tehnikaseadmeid võimalikult kaua, et need ei muutuks prügiks.

Mareki ettekande näiteks oli tema koduarvuti 2011 a. MacBook Pro. Tootja andmetel on selle arvuti tootmise keskkonnajälg 460 kgCO2ekv, mida on sama palju, kui kulub Mareki viie kuu toidu tootmiseks. See keskkonnamõju jaguneb 63% tootmine, 28% kasutus, 8% transport ja 1% taaskasutus.


Rahaline mõõde ei näita toote tootmiseks kulunud keskkonna kulu. Kallis toode ei pruugi olla keskkonnasõbralik ja odav toode ei pruugi olla keskkonnavaenulik. Selleks ongi välja töötatud indikaator, kliimamuutuste potentsiaal emissiooni ühikutes – kgCO2ekv, mis näitab palju kulub antud toote tootmiseks kasvuhoonegaase.

Digitaalsete teenuste keskkonnamõju tekib peamiselt kahes osas:

  1. digitaalsete teenuste osutamiseks ja tarbimiseks seadmete tootmisel;
  2. nende teenuste osutamise otsene energia kulu ja sellest tingitud keskkonnamõju.

Igasuguse digitaalse teenuse tarbimiseks on vaja seadet (nt arvuti), juhtmeid, servereid, ühendussüsteeme – see moodustab masinapargi. Teiseks on vaja kogu selle süsteemi ülevalpidamiseks energiat. Need kaks elementi on võrdsed, kuid seadmete osa on suurem, sest seadmete tootmise keskkonnamõju meie digitaalse elustiili juures on valdav.

Kui osta uus arvuti iga 3 aasta tagant, on selle keskkonnamõju 50% suurem, kui remontida ja kasutada ühte arvutit 10 aastat. Marek säästis oma arvuti näite puhul ka rahaliselt 62%. Lisaks kokkuhoiule annab selline tegevus ka vajalikke digioskuseid ja sinu andmed on turvaliselt kaitstud. Mida vähem on meil seadmeid, seda parem kontroll on meil selle üle, mis nendes seadmetes toimub meie andmetega nii meile teadaolevalt kui ka teadmata.


Ka minu peres on olnud üks Apple reliikvia. IPhone 4S, mille mu venna tööandja ostis talle töötelefoniks 2011 a. lõpus või 2012 alguses ja pärast kolme aastat kasutamist andis vend telefoni mulle (tol ajal ei saanud igaüks endale iPhone lubada). Mina kasutasin seda telefoni 2017 aasta sügiseni ning selle aja jooksul vahetasin tal korra aku. Pärast seda andsin ma selle telefoni enda emale, kes ei kasutanud telefonis mobiilset internetti, seega püsis seadme aku kenasti ja telefoni sai kasutada. Ema kasutas sama telefoni selle aasta (2021) jaanuarini. Uue ostis ta mitte sellepärast, et telefon oleks väsinud, vaid ta unustas selle sügisel suurema vihma kätte ja pärast remonti sai telefoniga küll helistada, aga kodus wifit enam sisse see ei võtnudki. Seega kestis see nutitelefon meie peres 9 aastat.

Tootmise keskkonnakoormus võiks olla tasakaalus oodatava elueaga

Tänapäeval müüdavad arvutid ei ole enam remonditavad: kõvaketas pole vahetatav, töömälu pole laiendatav, aku hooldamine ja vahetamine on keeruline, puuduvad mälukaardilugejad ja erinevad ühendusliidesed töö lihtsustamiseks väliste seadmetega. Seetõttu väheneb seadme eluiga ja selle pikaajaline kasutamine on piiratud.

Selle kohta on tänapäeval olemas mõiste „kavandatud lühiealisus“ – toote selline disain, mis ei luba neid pikaajaliselt kasutada. See on tänapäeval üsna levinud praktika, mis sai alguse 20. sajandil sellisest süütust asjast nagu hõõglamp. Tuleb hoida tarbijaid ostmas!

Kavandatud lühiealisus tänases kontekstis on isegi suurem probleem kui sajand tagasi, see on üks kiire uuendustsükli probleemidest. Neid probleeme on neli ja need kõik võimendavad üksteist.

  • Moraalne vananemine – vana arvuti pole enam kasutuses, kuna uus mudel on võimsam, kergem ja õhem. Uus tarkvara võib nõuda võimsamat riistvara ning tarkvarauuendused ei toeta enam vanemaid mudeleid.
  • Kavandatud lühiealisus – vana arvuti pole enam kasutuses, kuna tootja on spetsiaalselt lühendanud selle arvatavat eluiga ja teinud selle eluea pikendamise keeruliseks/võimatuks – nt võimatu on riistvara uuendada, hooldada või parandada.
  • Toodete kvaliteedi halvenemine – vana arvuti pole enam kasutuses, kuna selles on kasutatud kiiresti riknevaid/lagunevaid materjale, mis lühendavad toote eluiga. Nt liitiumioonakud, kuna liitium kui keemiline element on väga ebastabiilne ja sellepärast on raske ennustada akude eluiga.
  • Modernsuse illusioon – vana arvuti pole enam kasutuses, kuna kasutajaile tundub, et nad elavad uues maailmas, milles pole kohta vanadel seadmetel. Selle probleemi keskmes on  modernsuse muretus, et keegi kuskil tegeleb minu tootega enne ja pärast minu kasutamist. 

Kavandatud lühiealisus on eriliselt silmatorkav nutitelefoni tootmise puhul. Nutitelefon on kõige keskkonnavaenulikum toode, mida me igapäevaselt endaga kaasas kanname. Nutitelefoni tootmisega kaasneb suur keskkonnamõju, ka ilma kasutamata. Ühe nutitelefoni tootmine vajab sama palju energiat, kui on ühe täiskasvanud inimese ühe kuu toidu keskkonnamõju. Sõltuvalt mudelist ja kasutusajast on ühe nutitelefoni keskkonnamõju 86-852 kgCO2, üldistatult 100-1000 kgCO2, see oleneb suuresti meie kasutamise strateegiatest. Arvestades keskkonnainvesteeringut oleks nutitelefonide soovitatav kasutusaeg 25-232 aastat. Kuid kõige kiirema uuendustsükliga tarbeelektroonika – nutitelefone vahetatakse keskmiselt iga 24 kuu järel, mis on kiiremini kui personaalarvuteid või teisi nutiseadmeid.

Inimesed peaksid endale teadvustama, et iga gramm toodet jõuab 1 grammiks jäätmeks. Ennast võib proovida lohutada mõttega, et kuskil on inimesed, kes tegelevad taaskasutusega ja ümbertöötlemisega jne, kuid reaalsus on see, et ka ümbertöötlusega ei suudeta päästa rohkem kui 10% sellest energiast ja keskkonnamõjust/kulust, mis on pandud seadmesse. Ülejäänud 90% läheb kohe vastu taevast, kui lõpetame seadme kasutamise. Reaalses maailmas on iga meie tarbimisotsusega vaja kellelgi teisel tegeleda!

Lähtuvalt eelnevast ei ole Euroopa Liit juba mõnda aega olnud rahul sellega, et tööstused on harrastanud sellist kavandatud lühiealisuse strateegiat. Euroopa Komisjon on välja töötamas Rohelise kokkuleppe raame ringmajanduse strateegiat – toodete terve elutsükli ulatuses tehtavad muudatused aitavad kaasajastada tööstust viisil, mis keskkonda ei kahjusta. Luuakse säästvalt kauakestvaid tooteid ja vähendatakse jäätmeid. Sellega püütakse läbi lõigata lühiajaliste toodete majanduslikku eelist. Kõige üldisemalt kutsutakse seda ringmajanduse mudeliks, mille puhul kõik materjalid, mis on tootmisesse kaasatud ei tohi tootmisest väljuda sel hetkel kui me lõpetame seadme kasutamise vaid need tuleb võtta uuesti kasutusele sisendina järgmistest tootmisprotsessides. Samal ajal tuleb luua kauakestvaid tooteid ja tagada toodete parandatavus. Ka Eesti alustas selle direktiivi koostamist, kuid siin jäi kõlama tootjate hääl, kus nad olid pahased et neilt hakatakse nõudma seadmete paranduseks vajalikku informatsiooni ja vajalike materjalide kättesaadavust. Tootjate väide oli, et kui muuta toodete parandamiseks vajalik info kättesaadavaks, siis hakatakse neid tooteid võltsima Aasias. Kuid üks päev Ringmajandus direktiiv tuleb ja paneb riikidele kohustuse hakata seadmete materjalide parandatavust ja eluea pikendamist ellu viima, see annab ka tulevikus riikliku raamistiku selleks, et meist igaüks saaks parema tarbimisotsuse teha.'

Digitaalsete seadmete puhul on oluline ka kasutajate turvalisus. Nagu me rääkisime: mida vähem on meil seadmeid seda parem on meil ülevaade selle kohta, mis toimub meie seadmetes meie andmetega. Seega üks võimalik strateegia enda turvalisuse tõstmiseks on omada vähem seadmeid ja õppida neid hästi kasutama ja oma andmeid neis kaitsma. Iga kord kui me ostame uue nutiseadme või arvuti me nõustume kasutustingimustega ja iga kord on need järjest enam meie andmete kasutamis poolt ehk me anname järjest ära enda õigusi enda andmetele.

Veebilehtedelt https://haveibeenpwned.com/ ja https://www.f-secure.com/en/home/free-tools/identity-theft-checker saab kontrollida mitu korda on sinu andmed lekkinud sinu meili kaudu. Minu tulemus isikliku meiliga oli 5 ja 12…Ma ei teagi kuidas nüüd sellesse suhtuda, kuid õnneks viimane leke oli 2019 kevadel. Seega ehk on ka seal mingi aegumistähtaeg.


Kokkuvõtteks kuus lihtsat soovitust Marekilt enda digitaalse keskkonnajälje vähendamiseks:

  1. Vähem seadmeid – peamine osa meie digitaalsest keskkonnajäljest on seotud seadmete tootmisega.
  2. Seadmete pikem kasutusaeg – kasutusaja pikendamine hajutab tootmise suure keskkonnamõju pikema aja peale.
  3. Vähem multimeediateenuseid – voogedastus, videopilt, videokõne ja failivahetus on kõige suurema keskkonnajäljega digitaalsed tooted.
  4. Vähem sunnitud tarbimist, nt suuremahuliste failide säilitamine ja töötlemine pilveteenustes;
  5. Vähem digiprügi - korraline failide/piltide/videote/kasutajakontode puhastamine aitab säästa keskkonda ja parandada kasutajate turvalisust.
  6. Digitaalne minimalism – puhkus virtuaalsusest on hea meie vaimsele tervisele. 


Kogu jäätmete teema kokkuvõtteks tuletan meelde, et eelmise aasta juulis soovitasin lugeda Bea Johnsoni „Jäätmeteta KODU Kuidas elada prügivabalt“, siinkohal soovitan üles otsida ka raamatu autori Instagrami konto. Ka sealt leiab palju kasulikku, kuidas elada pakendiavalt ja jäätmeteta.

Samuti soovitan kõigil vaadata etv2 ja nüüd etv laupäeval jooksma hakanud saatesarja Planeedipäästjad, jupiteri link saatel https://jupiter.err.ee/1235920/planeedipaastjad. Saatesarjas käsitletakse pakendivaba elu, vähem tarbimist ja palju muud põnevat. Kindlasti saab igaüks sealt midagi uut ja põnevat teada. 

Olmejäätmete dilemma

31. märtsil toimus Smart Living projekti raames veebiseminar „Meie keskkonnajalajälg: digi- ja olmejäätmed“. Veebiseminaril tegid ettekanded Tartu Loodusmaja juhendaja Aili Elts ja TREA ekspert Marek Muiste. Antud blogipostituses on ülevaade Aili Elts-i "Olmejäätmete dilemma" ettekandest. Marek Muiste "Meie digitaalne keskkonnajälg" ettekande leiad siit.


Aili Elts „Olmejäätmete dilemma“


Jäätmete sorteerimise osas on küll toimunud palju teavituskampaaniaid, kuid ikka tekitab see palju ärevust ja segadust. Vaatamata elanike teadlikkuse tõusule ei ole viimase 10 aasta jooksul toimunud eraisikute poolt ära antava segaolmejäätmete koostises suuri muutusi. Selle põhjuseks on tavaliselt vähene teadlikkus süsteemi toimimisest ja aja puudus. Tihti on see seotud ka olemasolevate võimalustega jäätmeid liigiti sortida (erinevate prügikastide olemasolu kodu lähedal).

Allpool oleval joonisel näete Tartu linna ja endise Tähtvere valla segaolmejäätmete liigilist koostist 2017. aastal lähtudes Tartu 2018/2019 segaolmejäätmete sortimisuuringu tulemustest. (Tartu linna jäätmekava 2020-2024, https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/4290/1202/0045/Lisa.pdf )


Ülal olevalt jooniselt näeme, et enamus meie tekitatud jäätmetest (32%) on biolagunevad. Seega on oluline toidujäätmete teemaga tegelemine, kui soovitakse jäätmeid vähendada nii kodus kui ka asutustes. Paber, kartong ja plastijäätmed on tihti seotud ka toiduga. Sama tulemust väljendab ka 2020. aastal Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse uuring „Segaolmejäätmete, eraldi kogutud paberi- ja pakendijäätmete ning elektroonikaromu koostise ja koguste uuring

Tulenevalt jäätmeseadusest on Eestis jäätmete liigiti kogumine kohustuslik, järelikult tuleb seda teha kodus, tööl ja ka haridus- ning teistes asutustes. Riigi tasandil on soovitatav kasutada prügi sorteerimist värviskeemi alusel, Tartu linnas seda ka kasutatakse. https://www.envir.ee/et/liigiti-kogumise-juhendid-ja-sildid


Nagu eelmise pildi pealkiri ütleb, on liigiti kogumine lihtne. Vaatamegi siinkohal iga jäätme liiki lähemalt. Jäätmed jagunevad: pakendid, biojäätmed, vanapaber ja segaolmejäätmed. Samuti lisan siia pildid Tartu linnaruumist vastava konteineriga. Tartu linnas endale kõige lähima sobiva jäätmekonteineri leiad kaardilt: https://tartu.maps.arcgis.com/apps/webappviewer/index.html?id=2cf2f8114e1542a7bf868d18b7464855.


PAKENDID:

Pakend tuleb meile poest või tellides. Pakendiks saame nimetada ja liigitada kõik selle, mille sees midagi meie koju või kontorisse saabub. Pakend ei ole näiteks plastmassist toode, mis ei sisalda midagi nt Salvo kelk.

Poest koju toodavate pakendite materjali koostises on lähiajal oodata suuri muutusi. Pakendid ei ole alati välditavad, kuid ühiskonnana liigutakse siiski ühekordsete toodete vältimise suunas. Ühekordse plasti direktiiv jõustus 2. juulil 2019 ja see suunab meid kõiki korduvkasutatavate materjalide kasutamise suunas.

Klaaspakend

Klaaspakend on kogu klaasist taara, mida ei võeta vastu taarapunktis, olgu see siis veinipudel või supipurk. Võimalusel eelistada pakendite valimisel klaas- ja metallpakendit, kuigi nende ümbertöötlemine on sama kulukas ja hetkel ei pruugi olla efektiivsem plastikpakendist. Siiski on nende plussiks see, et neid saab mitmeid kordi ümber töödelda ja nende ümbertöötlemine muutub tulevikus üha efektiivsemaks. Tasub harjutada ennast mõttega kasutama pakendeid, mis on keskkonnasõbralikumad, isegi kui see ei ole nii efektiivne kui võiks olla.



Plast- ja metallpakend, joogikartong

Selle pakendi liigi sorteerimislahter võtab ilmselt meie köögikapis enim ruumi. Siia kuuluvad kõik pakendid, mis ei ole klaasist ega paberist, nt jogurtitopsid, mahlapakid, koogikarbid jne.

26. veebruaril sattusin lugema Tartu Postimehest huvitavat artiklit „Prügifirma jättis kottides pakendi ära vedamataja ühistujuhi imestama“. Artikli sisu oli see, et pakendikonteinerisse oli viidud pakendiprügi musta värvi (läbipaistmatutes) prügikottides. Prügiautojuht otsustab, kas prügi on õigesti sorteeritud ja viib selle ära pakendiprügina või jätab selle olmeprügi autole peale korjata. Kui pakend on läbipaistmatus kotis, ei saa prügiautojuht otsust langetada. Seega on keelatud visata pakendeid konteinerisse läbipaistmatutes prügikottides. Jagage seda infot oma tuttavate hulgas, ka minule tuli see uudisena. Peale seda suundusin ma poodi neid läbipaistvaid prügikotte otsima, kuid enda kurvastuseks ei ole mina veel suutnud leida läbipaistvaid prügikotte ühestki toidupoest. Lisaks klassikalistele on valgeid, roosasid, vanilje- või sidrunilõhnalisi, aga mitte läbipaistvaid. Pakendeid tasub viia plast- ja metallpakend, joogikartong konteinerisse lahtiselt või minu moodi kogutuna saia-leiva või muu pakendina koju tulnud ja üle jäänud plastikkottides.


Paberi juures on kaht tüüpi konteinereid: papp- ja paberpakend ning vanapaberi konteinerid.

Papp- ja paberpakend

Enda meelest olen ma väga püüdlik ja püüan oma jäätmetega igati õigesti käituda, kuid ka minule tuli sel veebinaril uudisena, et on kaks eraldi konteinerit paberjäätmete jaoks. Siiani olin ma kõik paberprahi viinud enda kortermaja juurde sinise sildiga tähistatud konteinerisse. Pärast veebinari käisin esimese asjana uurimas, mis seal peal siis kirjas on. Selgus, et kirjas on  ainult papp- ja paberpakend. Siin on rõhk sõnal pakend, ainult see mille sisse on midagi pakendatud ehk siia EI kuulu ajalehe paberid, joonistuspaberid, raamatute sisud. Sinna võib panna ka paberpakendit, millel on peal kilet ja teipi.

Paberi- ja papijäätmete koostis sõltub mõnevõrra piirkonna iseloomust, näiteks on kogus suurem korterelamutega piirkonnas ning väiksem eramajade juures. Ahjuga eramajas saab ilmselgelt muuta paberjäätme otse soojusenergiaks, kuid teip ja kile tuleks paberilt enne põletamist eemaldada. 


VANAPABER

Nüüd jõuame siis selle minu jaoks täiesti uue konteinerini. Siin on kõige tähtsam meeles pidada, et vanapaberi konteinerisse ei tohi panna pakendeid (teepakk käib siis eelmisesse konteinerisse). Sinna või panna ainult reklaamflaiereid, ajalehti, raamatute sisusid ja selliseid pabereid, millel ei ole teipi ega kilet.

Kui vanapaberi konteinerisse on pandud paberpakendid, siis see on valesti kogutud ja sorteeritud ning viiakse ära segaolmejäätmena. Ei tea, kas minu siiani papp- ja paberpakendi konteinerisse visatud kaupluste reklaamflaierid ja tšekid põhjustasid sama?

Vaadates eelmainitud Tartu linna „Kuhu jäätmed viia?“ kaardirakendust selgub, et vanapaberile mõeldud konteinereid on kordades vähem kui teisi siniseid konteinereid, millest ilmselt oli ka tingitud minu varasem teadmatus nende olemasolust. Minu kodule lähim selline on 1,1 km kaugusel. Kodus kogun ma nüüd kaupluste lendlehti ja tšekke eraldi paberkotti. Nende ära viimine ei hakka olema enam ülemäära mugav (distantsi mõttes) ning paberkoti pean ma ikkagi viskama veel eraldi papp- ja paberikonteineri. 


BIOJÄÄTMED

Nagu ma varasemalt mainisin, tekitame meie inimestena kõige enam biojäätmeid. Seega on ilmselt ka kõige olulisem just sellega tegeleda ja samuti on biojäätmete puhul seos kohalike võimalustega kõige suurem. Ehk kui konteiner on olemas, siis seda paremini inimesed biojäätmeid sorteerivad. Ka siin on piirkonna iseloom oluline. Enamus inimesi eramajades peavad kompostihunnikut, kuhu viivad oma biojäätmed. Kortermajade piirkonnas peavad aga olema konteinerid.

Biojäätmete puhul on oluline pöörata tähelepanu sellele, mis sinna konteinerisse ei sobi. Kindlasti ei tohi sinna visata plastpakendis toitu. Samuti tuleb meeles pidada närbunud taimelt või söödud salatipotilt eemaldada plastiksust lillepott. Sarnaselt teistega liigitatakse biojäätmed vedaja poolt olmejäätmeteks, kui seal on silmaga nähtavalt palju võõriseid sees. Pea meeles: biojäätmed pane konteinerisse lahtiselt, paberkotis või komposteeruvas kilekotis. Ühekordse plasti direktiiviga on oodata biojäätmete hulga kasvu turule tulnud biolagunevate pakendite arvelt. 


Kui otsustad kodus biojäätmeid koguda biolagunevasse kotti, siis nende turg on päris mitmekesine ja kotte valides ei pruugi esimesena õiget leida. Biojäätmete konteineris kasutatava koti puhul on olulisim, et biolagunev kilekott oleks komposteeruv.

Komposteeruva kilekoti tunned ära standardi numbri EN 13432 või märgise järgi. Mina kasutan kodus sellise märgisega kotte enda biojäätmete kogumiseks.



SEGAOLMEJÄÄTMED

Segaolmejäätmete maht on otseses seoses jäätmete liigiti kogumise võimalusega. Kui maja juures on ainult olmejäätmete konteiner, siis ei sorteerita ka prügi. Segaolmejäätmete alla liigituvad kõik muud jäätmed, mida me ei saa muud moodi ära anda. Lisaks eelmainitule on veel erinevaid jäätmeid, mida kogutakse eraldi nt ohtlikud jäätmed, tehnika jäätmed.

Segaolmejäätmed annavad hea ülevaate, mis liiki jäätmeid tasub eraldi koguda, kui on vaja sorteerimise süsteem üle vaadata. Prügi sorteerimisega tasub alustada just sellest. 


Toiduõli on ka omaette jäätme kategooria. Toiduõli tuleb koguda kodus eraldi anumasse ning viia kas jäätmejaama või visata segaolmejäätmete konteinerisse. Kui toiduõli on kogutud klaaspurki, siis visata see segaolmejäätmete konteinerisse.

Linnalegend, et kogu prügi kallatakse ühte prügiautosse vastab vahel ka tõele. Põhjus on see, et konteinerites ei ole sellele liigile vastavad jäätmed või on võõrisesemeid liiga palju. Äravedaja teeb otsuse, kas konteiner läheb liigiti kogutud pakendi alla või viiakse ära segaolmejäätmena.


Mis on see korduvalt mainitud Ühekordse plasti direktiiv, https://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/jaatmed/uhekordse-plasti-direktiiv

Direktiivi eesmärk on vältida ja vähendada teatud plasttoodete mõju keskkonnale, eelkõige veekeskkonnale ja inimeste tervisele ning edendada üleminekut ringmajandusele.

Ringmajandus tähendab siin seda, et pakendi puhul peab olema läbi mõeldud ka selle eluring ehk tootja peab olema läbimõelnud, kuidas see ringlusest välja võetakse ja mis pärast sellest materjalist saab. Tavainimese jaoks tähendab see, et meie ühekordsed plasttooted, näiteks biolagunevad kilekotid, hakkavad kandma märgistust sobimatute jäätme kõrvaldamise viiside kohta ja märget, kas nad sisaldavad plasti või mitte. 

Selle direktiiviga laieneb ka tootjavastutussüsteem (nt plasti sisaldavad kalapüügivahendid) ehk praegu on tootjavastutussüsteemiga kaetud meie pandipakendi süsteem. Poes on sildil kirjas, et pakend maksab 10 senti ja kui pakendi tagasi viid saad tagasi 10 senti.  Tegelikult kajastab see seda, et kui me toome poest koju pakendi, siis oleme tarbijana selle eest juba tasunud. Sellepärast peakski olema pakendi tagastamine igal pool tasuta.

Tänu antud direktiivile muutub kindlasti ka tootedisain, näiteks plasti sisaldavad joogipakendid ei tohi enam koosneda mitmest osast nii, et kork eraldub pudeli küljest. Tulevikus on suund, et võimalikult palju materjali ikka ümbertöötlusesse suunata ja selleks ei tohi enam pakenditest tekkida väikeseid eraldi osasid nagu pudelikork.

Jätame meelde, et eset, mis on pakendina koju tulnud, peab sorteerima pakendina, kui ta ei ole ohtliku jäätme alla liigituv.

Abi Tartus jäätmete sorteerimisel saab veebilehelt https://tartu.ee/et/jaatmeinfo#kuhu-jaatmed-viia

Kuhuviia.ee on ka tore leht, kuid tihti see soovitab ainult suuri jäätmejaamu ega näita lähimat ära andmis punkti, nt vanapaberi konteinerit. See on abiks mitte konteinerisse sorteeritavate jäätmete ära andmisel.  https://tartu.maps.arcgis.com/apps/webappviewer/index.html?id=2cf2f8114e1542a7bf868d18b7464855


Mainin siinkohal ära ka enda viimase aja vaimustuse: plastpakendi asendaja Woola (https://www.et.woola.io/). Olen saanud Kaubamajast ostetud kaupu sellises „mullikiles“ ja „mulliümbrikus“.  Pakki avades toob see toode naeratuse näole ja pakendil on kenasti olemas ka  juhend, kuidas seda jäätmena käidelda. 

Millega arvestada energiatõhusat kodu valides?

Tänane postitus on justkui välja karanud kinnisvarafirmade kodulehe blogist. Kuid ma püüan siin koondada erinevad arvamused erinevatest arti...