Meie digitaalne keskkonnajälg

31. märtsil toimus Smart Living projekti raames veebiseminar „Meie keskkonnajalajälg: digi- ja olmejäätmed“. Veebiseminaril tegid ettekanded Tartu Loodusmaja juhendaja Aili Elts ja TREA ekspert Marek Muiste. Antud blogipostituses on ülevaade Marek Muiste "Meie digitaalne keskkonnajälg" ettekandest. Aili Elts-i "Olmejäätmete dilemma"  ettekande leiad siit.

Marek Muiste "Meie digitaalne keskkonnajälg"

Teine veebiseminari ettekanne oli Marekilt teemal, kuidas kasutada tehnikaseadmeid võimalikult kaua, et need ei muutuks prügiks.

Mareki ettekande näiteks oli tema koduarvuti 2011 a. MacBook Pro. Tootja andmetel on selle arvuti tootmise keskkonnajälg 460 kgCO₂ekv, mida on sama palju, kui kulub Mareki viie kuu toidu tootmiseks. See keskkonnamõju jaguneb 63% tootmine, 28% kasutus, 8% transport ja 1% taaskasutus.

Rahaline mõõde ei näita toote tootmiseks kulunud keskkonna kulu. Kallis toode ei pruugi olla keskkonnasõbralik ja odav toode ei pruugi olla keskkonnavaenulik. Selleks ongi välja töötatud indikaator, kliimamuutuste potentsiaal emissiooni ühikutes – kgCO₂ekv, mis näitab palju kulub antud toote tootmiseks kasvuhoonegaase.

Digitaalsete teenuste keskkonnamõju tekib peamiselt kahes osas:

1. digitaalsete teenuste osutamiseks ja tarbimiseks seadmete tootmisel;
2. nende teenuste osutamise otsene energia kulu ja sellest tingitud keskkonnamõju.

Igasuguse digitaalse teenuse tarbimiseks on vaja seadet (nt arvuti), juhtmeid, servereid, ühendussüsteeme – see moodustab masinapargi. Teiseks on vaja kogu selle süsteemi ülevalpidamiseks energiat. Need kaks elementi on võrdsed, kuid seadmete osa on suurem, sest seadmete tootmise keskkonnamõju meie digitaalse elustiili juures on valdav.

Kui osta uus arvuti iga 3 aasta tagant, on selle keskkonnamõju 50% suurem, kui remontida ja kasutada ühte arvutit 10 aastat. Marek säästis oma arvuti näite puhul ka rahaliselt 62%. Lisaks kokkuhoiule annab selline tegevus ka vajalikke digioskuseid ja sinu andmed on turvaliselt kaitstud. Mida vähem on meil seadmeid, seda parem kontroll on meil selle üle, mis nendes seadmetes toimub meie andmetega nii meile teadaolevalt kui ka teadmata.

Ka minu peres on olnud üks Apple reliikvia. IPhone 4S, mille mu venna tööandja ostis talle töötelefoniks 2011 a. lõpus või 2012 alguses ja pärast kolme aastat kasutamist andis vend telefoni mulle (tol ajal ei saanud igaüks endale iPhone lubada). Mina kasutasin seda telefoni 2017 aasta sügiseni ning selle aja jooksul vahetasin tal korra aku. Pärast seda andsin ma selle telefoni enda emale, kes ei kasutanud telefonis mobiilset internetti, seega püsis seadme aku kenasti ja telefoni sai kasutada. Ema kasutas sama telefoni selle aasta (2021) jaanuarini. Uue ostis ta mitte sellepärast, et telefon oleks väsinud, vaid ta unustas selle sügisel suurema vihma kätte ja pärast remonti sai telefoniga küll helistada, aga kodus wifit enam sisse see ei võtnudki. Seega kestis see nutitelefon meie peres 9 aastat.

Tootmise keskkonnakoormus võiks olla tasakaalus oodatava elueaga

Tänapäeval müüdavad arvutid ei ole enam remonditavad: kõvaketas pole vahetatav, töömälu pole laiendatav, aku hooldamine ja vahetamine on keeruline, puuduvad mälukaardilugejad ja erinevad ühendusliidesed töö lihtsustamiseks väliste seadmetega. Seetõttu väheneb seadme eluiga ja selle pikaajaline kasutamine on piiratud.

Selle kohta on tänapäeval olemas mõiste „kavandatud lühiealisus“ – toote selline disain, mis ei luba neid pikaajaliselt kasutada. See on tänapäeval üsna levinud praktika, mis sai alguse 20. sajandil sellisest süütust asjast nagu hõõglamp. Tuleb hoida tarbijaid ostmas!

Kavandatud lühiealisus tänases kontekstis on isegi suurem probleem kui sajand tagasi, see on üks kiire uuendustsükli probleemidest. Neid probleeme on neli ja need kõik võimendavad üksteist.

• Moraalne vananemine – vana arvuti pole enam kasutuses, kuna uus mudel on võimsam, kergem ja õhem. Uus tarkvara võib nõuda võimsamat riistvara ning tarkvarauuendused ei toeta enam vanemaid mudeleid.
• Kavandatud lühiealisus – vana arvuti pole enam kasutuses, kuna tootja on spetsiaalselt lühendanud selle arvatavat eluiga ja teinud selle eluea pikendamise keeruliseks/võimatuks – nt võimatu on riistvara uuendada, hooldada või parandada.
• Toodete kvaliteedi halvenemine – vana arvuti pole enam kasutuses, kuna selles on kasutatud kiiresti riknevaid/lagunevaid materjale, mis lühendavad toote eluiga. Nt liitiumioonakud, kuna liitium kui keemiline element on väga ebastabiilne ja sellepärast on raske ennustada akude eluiga.
• Modernsuse illusioon – vana arvuti pole enam kasutuses, kuna kasutajaile tundub, et nad elavad uues maailmas, milles pole kohta vanadel seadmetel. Selle probleemi keskmes on  modernsuse muretus, et keegi kuskil tegeleb minu tootega enne ja pärast minu kasutamist. 

Kavandatud lühiealisus on eriliselt silmatorkav nutitelefoni tootmise puhul. Nutitelefon on kõige keskkonnavaenulikum toode, mida me igapäevaselt endaga kaasas kanname. Nutitelefoni tootmisega kaasneb suur keskkonnamõju, ka ilma kasutamata. Ühe nutitelefoni tootmine vajab sama palju energiat, kui on ühe täiskasvanud inimese ühe kuu toidu keskkonnamõju. Sõltuvalt mudelist ja kasutusajast on ühe nutitelefoni keskkonnamõju 86-852 kgCO₂, üldistatult 100-1000 kgCO₂, see oleneb suuresti meie kasutamise strateegiatest. Arvestades keskkonnainvesteeringut oleks nutitelefonide soovitatav kasutusaeg 25-232 aastat. Kuid kõige kiirema uuendustsükliga tarbeelektroonika – nutitelefone vahetatakse keskmiselt iga 24 kuu järel, mis on kiiremini kui personaalarvuteid või teisi nutiseadmeid.

Inimesed peaksid endale teadvustama, et iga gramm toodet jõuab 1 grammiks jäätmeks. Ennast võib proovida lohutada mõttega, et kuskil on inimesed, kes tegelevad taaskasutusega ja ümbertöötlemisega jne, kuid reaalsus on see, et ka ümbertöötlusega ei suudeta päästa rohkem kui 10% sellest energiast ja keskkonnamõjust/kulust, mis on pandud seadmesse. Ülejäänud 90% läheb kohe vastu taevast, kui lõpetame seadme kasutamise. Reaalses maailmas on iga meie tarbimisotsusega vaja kellelgi teisel tegeleda!

Lähtuvalt eelnevast ei ole Euroopa Liit juba mõnda aega olnud rahul sellega, et tööstused on harrastanud sellist kavandatud lühiealisuse strateegiat. Euroopa Komisjon on välja töötamas Rohelise kokkuleppe raame ringmajanduse strateegiat – toodete terve elutsükli ulatuses tehtavad muudatused aitavad kaasajastada tööstust viisil, mis keskkonda ei kahjusta. Luuakse säästvalt kauakestvaid tooteid ja vähendatakse jäätmeid. Sellega püütakse läbi lõigata lühiajaliste toodete majanduslikku eelist. Kõige üldisemalt kutsutakse seda ringmajanduse mudeliks, mille puhul kõik materjalid, mis on tootmisesse kaasatud ei tohi tootmisest väljuda sel hetkel kui me lõpetame seadme kasutamise vaid need tuleb võtta uuesti kasutusele sisendina järgmistest tootmisprotsessides. Samal ajal tuleb luua kauakestvaid tooteid ja tagada toodete parandatavus. Ka Eesti alustas selle direktiivi koostamist, kuid siin jäi kõlama tootjate hääl, kus nad olid pahased et neilt hakatakse nõudma seadmete paranduseks vajalikku informatsiooni ja vajalike materjalide kättesaadavust. Tootjate väide oli, et kui muuta toodete parandamiseks vajalik info kättesaadavaks, siis hakatakse neid tooteid võltsima Aasias. Kuid üks päev Ringmajandus direktiiv tuleb ja paneb riikidele kohustuse hakata seadmete materjalide parandatavust ja eluea pikendamist ellu viima, see annab ka tulevikus riikliku raamistiku selleks, et meist igaüks saaks parema tarbimisotsuse teha.'

Digitaalsete seadmete puhul on oluline ka kasutajate turvalisus. Nagu me rääkisime: mida vähem on meil seadmeid seda parem on meil ülevaade selle kohta, mis toimub meie seadmetes meie andmetega. Seega üks võimalik strateegia enda turvalisuse tõstmiseks on omada vähem seadmeid ja õppida neid hästi kasutama ja oma andmeid neis kaitsma. Iga kord kui me ostame uue nutiseadme või arvuti me nõustume kasutustingimustega ja iga kord on need järjest enam meie andmete kasutamis poolt ehk me anname järjest ära enda õigusi enda andmetele.

Veebilehtedelt https://haveibeenpwned.com/ ja https://www.f-secure.com/en/home/free-tools/identity-theft-checker saab kontrollida mitu korda on sinu andmed lekkinud sinu meili kaudu. Minu tulemus isikliku meiliga oli 5 ja 12…Ma ei teagi kuidas nüüd sellesse suhtuda, kuid õnneks viimane leke oli 2019 kevadel. Seega ehk on ka seal mingi aegumistähtaeg.

Kokkuvõtteks kuus lihtsat soovitust Marekilt enda digitaalse keskkonnajälje vähendamiseks:

1. Vähem seadmeid – peamine osa meie digitaalsest keskkonnajäljest on seotud seadmete tootmisega.
2. Seadmete pikem kasutusaeg – kasutusaja pikendamine hajutab tootmise suure keskkonnamõju pikema aja peale.
3. Vähem multimeediateenuseid – voogedastus, videopilt, videokõne ja failivahetus on kõige suurema keskkonnajäljega digitaalsed tooted.
4. Vähem sunnitud tarbimist, nt suuremahuliste failide säilitamine ja töötlemine pilveteenustes;
5. Vähem digiprügi - korraline failide/piltide/videote/kasutajakontode puhastamine aitab säästa keskkonda ja parandada kasutajate turvalisust.
6. Digitaalne minimalism – puhkus virtuaalsusest on hea meie vaimsele tervisele. 

Kogu jäätmete teema kokkuvõtteks tuletan meelde, et eelmise aasta juulis soovitasin lugeda Bea Johnsoni „Jäätmeteta KODU Kuidas elada prügivabalt“, siinkohal soovitan üles otsida ka raamatu autori Instagrami konto. Ka sealt leiab palju kasulikku, kuidas elada pakendiavalt ja jäätmeteta.

Samuti soovitan kõigil vaadata etv2 ja nüüd etv laupäeval jooksma hakanud saatesarja Planeedipäästjad, jupiteri link saatel https://jupiter.err.ee/1235920/planeedipaastjad. Saatesarjas käsitletakse pakendivaba elu, vähem tarbimist ja palju muud põnevat. Kindlasti saab igaüks sealt midagi uut ja põnevat teada.